«Nutsin toru otsas isale, et Filipiinide magnaat tahab mind kalliskivide eest ära osta,» meenutab MAARJA-LIIS ILUS päeva, mil ta noorukese lauljannana Manilas tõelist hirmu tundis.
Tasa ja targu rahva ees suureks kasvanud laululaps põrutab järjest vägevamalt. Maarja (27) on tantsusaate üks favoriite, laupäeval oli ta välja valitud Webberi rahvusvaheliste tähtedega juubelikontserdile Saku Suurhallis. Kümnend tagasi Rootsi kaudu läbimurret maailma maitsnud tüdruk on näinud erinevaid paiku rohkem kui paljud temaealised kokku.
Su varajase laululapsepõlve unistuste maa?
Ameerika. Tundus nii kauge ja põnev, filmidest nähtud. «Superman», «Tom & Jerry» - esimesed multifilmid, mis minuni jõudsid. Ema kõrvalt seriaalid «Dallas» ja «Dünastia»...
Kui läksin esimesse klassi, said mu vanemad võimaluse minna Ameerikasse. Tahtsin kaasa, aga jäime õega mitmeks kuuks vanaema-vanaisa hoolde. Vanemad läksid - ja ma sain oma esimese barbinuku.
#end#
Esimene välismaa, kuhu sind kaasa võeti?
Soome Ave Kumpasega, kui olime õige pisikesed laululapsed. Sealsed toidud, kommid-puuviljad! Naljakas mõelda, et siis polnud banaanigi kodus piisavalt. Valuutapoodidest aeg-ajalt midagi sai. Soome sain kaasa oma elu esimese taskuraha, läksin kommipoodi ja ostsin kokku...
Paik, kuhu tagasi igatsed?
Nüüd, aasta hiljem, juba tagasi Bostonisse, kus ma õppisin. Üsna ebaameerikalik, isegi euroopalik linn - mitusada tuhat üliõpilast koos, palju rohelust ja vee ääres. Mõtlen tagasi jalutuskäikudele Bostoni parkides, eriti nüüd, kus lehed värvilised. Kohapeal ei saanud sellest nii arugi, igatsesin koju. Aga seal ju ka tekkis juba oma kodu, oma asjad. Samamoodi tulevad meelde Stockholmi pargid - just sügisel, kui lehed maas ja puud hästi värvilised...
Rootsi versus Ameerika?
Rootsi oli mu esimene samm vanemate juurest ära, pärast keskkooli. Ja Stockholm oli kodule lähemal. Ameerikas mul vanemad külas ei käinud, aga oli isegi kodusem. Seal õppisid ka Uku Suviste ja Laura Põldvere, käisime väliseestlastel külas. Mul elavad Bostoni lähedal sugulased. Kui ma kodus rammusat eesti kartulit ja kastet ei sööks, siis seal küll. Nagu ka siis, kui ema tuli Stockholmi ja tegi hakklihakastet.
Stockholmis tundus, et rootslased on kohati pealiskaudsed. Ei ütle seda, mida mõtlevad. Eestis olen harjunud, et inimesed mu ümber on üsna otsekohesed. Ameerika on selles mõttes veel samm edasi. Seal võib suvaline inimene tänaval-liftis kiita: oo, kui kena mantel sul seljas on, kust ostsid. See sõbralikkus tuleb neil automaatselt, siirust pole seal taga.
Norra eurolaulja Jostein ütles, et rootslased mängivad Euroopas Väikest Ameerikat...
Ma ei tea, mida ta täpselt silmas pidas, aga kui ma Rootsis töötasin, siis isegi Britney Spears ja Christina Aguilera käisid Stockholmis oma lugusid salvestamas. Tundus, et Rootsi jõudis tõepoolest ette isegi Ameerikast oma stuudiote ja produtsentide kvaliteedi poolest. Suurt rolli mängis Rootsi produtsent Max Martin, kes töötas erinevate maailma bändidega ja siis tuldigi kõikjalt Skandinaavia saundi tahtma Stockholmist...
Mis puutub laste kasvamisse, siis Rootsis tundus see üsna käest ära. Isegi veel vabameelsem kui Ameerikas. Samas, Ameerika on suur ja lai - üldistusi teha oleks vale. Bostonist jäi mulle küll hea mulje - üliilus puhas linn ja ainult neli tundi autoga New Yorki.
Millistest teistest rahvusest on sul parimaid sõpru?
Parimaid sõpru pole mujalt kui Eestist. Ju olen selleks ise liiga kinnine tüüp.
Tore sõbranna jäi mul Rootsi, isegi mitu - nad olid sealsamas Universali plaadifirma kontoris tööl. Kui Rootsis käin, saame kokku ja tore on. Üksteise muredesse me ei lasku, pole nii sügav sõprus. Aga tean, et Stockholmi minnes on mul koht, kus olla.
Milliste teiste rahvuste verd tead-tunned endas olevat?
Ei muud, kui et isa poolt on minus mulgi verd ja ema on Tartu poolt.
Ju olengi üsna tüüpiline eestlane, pole ülevoolavalt rõõmus. Pean end küll emotsionaalseks inimeseks, aga olen pigem ikka vaoshoitud, kui pole lähedaste sõprade ringis.
(Naerab.) Aga näiteks söömise mõttes ma vist küll põliseestlane pole. Tohutult meeldivad nii jaapani kui ka itaalia köök. Üldse Itaalia on maa, kuhu kaalun varianti mõneks ajaks elama minna või siis kunagi sinna suvekodu vaadata.
Miks Itaalia, võrreldes teiste Vahemere maadega?
Olen seal ka kõige rohkem käinud, viimati Sardiinias. Lihtsalt tunnen, et see paik mulle istub. Hispaanias olen ka paar korda käinud, pole sellist äratundmisrõõmu tekkinud.
Juba itaalia keel! Nii kui mul tekib kas või ainult vaba nädalavahetus, olen kohe internetis: Itaaliasse! Olen nõus lendama ringiga mitu tundi, et nädalavahetus näiteks Roomas veeta. Ja ma naudin itaalia kööki.
Pastad-pitsad on ju ka üsna rammusad...
Aga mulle meeldib, super! Ja kuidas itaallased loomaliha teevad! Olen mõelnud isegi Itaaliasse kokakursustele minna...
Itaalia-kihk on sees, just lõunapoole. Milanos olen ka mitu korda käinud, aga see pole see. Neli päeva Sardiinias - väikesed linnakesed, inimesed on nii sõbralikud, see andis nii palju energiat.
Kas võtad ka itaalia muusikat-filme kui endale sobivat kindalt kvaliteedimärki?
Ei, pigem olen Hollywoodi suurte muinasjuttude fänn. Ja muusikas ka - Ameerika. Viimase aja lemmik on näiteks John Mayer, keda ma kuulan hommikust õhtuni.
Musta põhjaga muusika?
Pigem jah soul, mis on sealtpoolt pärit.
Kust see huvi?
Emalt, kodus olid vinüülplaadid: Ella Fitzgerald... Džässi kuulsin väiksena tänu emale, aga alles nüüd tunnen, et see hakkab päriselt ka minuni jõudma.
Bostonis õppides nautisin muusikakuulamise tunde. Seal söödeti kõik need Ameerika muusika gurud järjest ette. Meil siin oli ju ligipääs lääne muusikale nagu ta oli. Neil seal on soul ja džäss juba maast madalast sees.
Maailma muusikameka on New Yorgis?Tundub küll. Seal võib tõesti iga pubi laval «komistada» artistide otsa, kes Euroopas müüks saali hoobilt täis. Lähed sõpradega suvalisel õhtul suvalisse pubisse välja - mängib superbänd, tihtipeale ei küsita uksel isegi piletiraha, aga saad sellise elamuse, et... Ja Berkley kolledži õppejõudki - näiteks üks, mulle ei öelnud tema nimi midagi, aga teadjamad ütlesid, et õhtuti on ta Justin Timberlake'i laivbändi trummar...
Oslo ja Dublin... Kui kuuled neid uudistes nimetatavat, kas käib südame alt kodune tunne läbi? Eurovisioon - sinu seni suurim publik...
Seda küll, aga see võinuks olla ükskõik mis linnas. Oslo oli minu jaoks esimene samm Eestist välja suurele lavale. Ja Ivo Linnaga koos esineda! Suur närvipinge. Järgmisel aastal Dublinis ma juba teadsin, mida oodata.
Aga norralased või iirlased - muljet polnud aega saadagi. Hommikust õhtuni tihe programm, palju me kohalikega seal üldse kokku puutusime.
Kus oled tundnud end «nagu kinos», külmavärinad tekitanud glamuurihetk? Eestis presidendi vastuvõtul. Bostonis käisin kontsertidel, Washingtonis ooperit vaatamas. Domingo ise laulis laval, aga ikka oli inimesi, kes lausa teksades tulnud. Ju ei võeta seal pidulikkust nii tõsiselt. Ja Oscari-gala on teine äärmus. Kus maal on ilusate inimeste kontsentratsioon kõige tihedam?
Ikka Itaalias. Nad söövad seal küll oma pastat, veel õhtul hiljagi, ja naudivad punaveini. Ometi ülekaalulisi inimesi seal vaat et ei näegi. Hästi ilusad inimesed - nii mehed kui ka naised.
Romantilisim reis, oled sõna otseses mõttes kaotanud oma südame Capri saarele?
Capri saarele ma veel jõudnud pole. Aga Itaaliasse, tõesti, läheks iga kell tagasi!Muidugi, eks romantilisi paiku ole teisegi. Viimati Malaisias saarel, kuhu autoga üldse ligi ei pääse, ainult veetaksoga. Minu jaoks «südamekaotamise koht» ongi lumivalge, jahuse liivaga rand, kuhu on kilpkonna jäljed veel jäänud ja delfiinid meres paari meetri kaugusel. Hetk, kuhu ma võiks end unustada, on mererand paksu džungli ääres, kus ahvipärdikud tulevad kotist banaani tahtma. Metsikum loodus röövib mu tähelepanu jäägitult. Nägin, et ka Sardiinias on see kõik olemas. Mõtlesin, et Itaalia on rohkem kiviste randade maa. Aga sealsed rannad olid peaaegu sellised nagu Malaisias.Sobiks ka pulmareisiks?Kindlasti. Kui juba, siis tahaks, et vee ääres, päikest ja sooja valget liiva.«Ristiisa» filmi vaimus-traditsioonis?(Naerab.) Võib ju unistada, aga seda veel täpselt ei tea. Pulmad pole minu jaoks iseenesest nii tähtsad, naudin neid kohti ka ilma. Ja pulma võib teha ka ilma reisita, kui väga tahad abielluda... Lemmiklinn, kus oma garderoobi täiendad?
Stockholm, kus ma tean, mis nurga peal mu lemmikpoed on ja kus ma saan isegi ühe päevaga hakkama... Biblioteksgatan on pilgeni täis kaubamärke, mis mulle meeldivad.
Karen Millen, Filippa K, Sand... Seal on just need brändid, mida siit Eestist ei saa.
Karen Millen on üsna glamuurne, lähtuvalt sellest, et ma artist olen, lavale riideid vaja. Aga üldiselt minu joon on minimalistlik, tagasihoidlik ja kvaliteetne, mille need brändid tagavad: head, mittekortsuvad materjalid, skandinaavialik stiil.
Kus oled tundnud, et rahvuskaaslased on meie margi täis teinud?
Sel aastal, kui ma Rootsi läksin, oli seal ajakirjanikel üsna kehv suhtumine. Ikka ja jälle olid eestlased seal midagi korda saatnud. Üks tüüp oli kellelegi kirvega pähe löönud, et Rootsi vanglasse elama saada... Üsna tihti vihjati sellele, et Eesti maine ei ole kõige parem. Mida ma teha sain...Artist saab selle kaela, kuigi tal endal ei ole sellega mingit pistmist.Mida head rootslased Eestist teadsid?Meie sportlasi, suusatajaid natuke teati. Paaril korral leidis ka Lennart Meri positiivset märkimist... Ameerikas vastupidi, andsin seal ka mõned intervjuud, tunti Eesti suhtes positiivset huvi. Rääkimata Aasiast, nemad seal olid kaugest tundmatust maast ahvivaimustuses. Näitasin pilte, Eesti järved-metsad... Jaapanlased muidugi ongi hästi suured vaimustujad ja lubasid kohe Eestit vaatama sõita. Kuidas sina end kaugel maal Jaapanis tundsid?
Jaapan on täiesti omaette väike maailm. Kõik oli nii teistmoodi. Kogu aeg tuli ennast kontrollida, et jumala pärast kurba nägu ei tee. Sest siis nad arvasid: sul on kõrge palavik, oled haigeks jäänud...
Tohutu kontroll oli kogu aeg peal: üle tänavagi ei lubatud üksi minna. Pidevalt sebis seitse mustapäist pisikest meest mu ümber, igaüks ajas täpselt oma asja ja suure pühendumusega, vahvad töömesilased nagu nad on.
Jaapanis imestasin - meil Eestis oli wifi juba igal pool olemas, neil plaadifirma kontoris ainult üks internetiga arvuti korruse peale. Mina kujutasin ka ette, et jaapanlased kindlasti töötavad imetehnikaga... Elavad nad imepisikestes korterites, sõidavad tööle kaks tundi rongiga, aga ikka on nii rõõmsad oma elu üle. Nii lapsemeelsed, siirad-toredad.
Igatsesin, kui ma seal üksipäini olin, ainult rootslane plaadifirmast kaasas: oleks mu pere siin, oleks mu parim sõbranna siin! Et nad näeks ka kõike seda, mida mina seal näen. Kõik need toidud, poed... Kuidas jaapanlased igal sammul appi tõttavad, kummardused ette-taha. Jaapani aiad, õitsvad kirsipuud - hingematvalt ilus! Sinna tahaks kindlasti tagasi minna ja siis juba kellegi oma inimesega kõrval, et seda kõike jagada.
Alati, kui Jaapanisse läksin, sebis sealne plaadifirma mulle tohutu programmi ette - hommikul kella seitsmest üles. Nad viisid mind ka Nagano olümpiamängudele, tutvustasid Eesti sportlastega. Ise vabandasid ette-taha: olümpiamängud, meil pole teid normaalsesse hotelli panna, on ainult selline jaapanipärane külalistemaja. Aga see oligi pärast kõiki neid eurohotelle just põnev: lumiste mägede tipus pisikeses onnis, õhtul kantakse ette sushit, istutakse põrandal. Voodiks oli ka ainult madrats maas - ehe jaapani värk, kogemus kogu eluks.
Suurima pettumise paik, mida hoopis teistsugusena ette kujutasid?
Suurt pettuma pole reisidel pidanudki. Pärast Jaapanit tundus ehk Hiina hirmuäratav paik. Nii teistmoodi, hiinlastes ma ei tundud seda jaapanlaste soojust. Kõik nad katsusid mind heledate juuste pärast. Shanghais ja Guangzhous on tohutult räpane... Sealt tahtsin küll hirmsasti koju tagasi. Paar kuud tagasi olin Hongkongis, sain aimu, kui eriline ja kihvt maa Hiina on. Mõnda maad ei oska kuue-seitsmeteistkümneselt veel hinnata.
Mõni vaat et eluohtlik hetk reisidelt?
Kui eluohtlik see just oli, aga Filipiinidel üritati mind ära röövida. Ostsime Marie'ga, kes oli Universali esindajana minuga kaasas, Manilas turult «Titanicu» filmi, Eestisse polnud see veel jõudnud. Hakkasime seda hotellis tema toas vaatama, kui helises telefon. Üks mees hakkas «läbi rääkima», mis variandid on, et me jääks Manilasse kauemaks... See pidi seal olema üsna tavaline. Aga hotell võttis seda nii tõsiselt, et turvamehed valvasid meid kuni hommikuni. Eskort saatis meid ka hommikul lennujaama. Sealt võtsin ma ilmselt oma elu kõige kallima kõne koju. Nutsin toru otsas isale, et Filipiinide magnaat tahab mind kalliskivide eest ära osta... Nüüd kujutan ette, mis tunne võib olla, kui 16aastane helistab keset ööd sellise jutuga teisest maailma otsast... Eestis läheb sul üha paremini, enam välja ei kipu?Väike plaan on just Jaapanis suhteid soojendada. Ühel üritusel juhtusin kokku eestlasega, kes seal mitu aastat elanud. Tema ütles, et seal raadios ja kaubanduskeskustes ikka veel mängitakse minu lugusid. Jaapanlased teavad neid peast ja neil pole aimugi, et tüdruk Eestist neid laulab. See pani mõtlema, et võib-olla sai seal ikkagi nii suur eeltöö tehtud, et peaks kontakte nüüd ise üles soojendama. Ja kui ma tahan nagunii Jaapanisse reisida, miks mitte seda natuke tööga ühendada.
