«Hunt oma karjast ei murra,» muheleb Ants Tael. Mees, kes õpetanud parketil liikuma-käituma tuhandeid eestlasi ja kel tänaseni järjekord ukse taga preilidest-prouadest, kes just temalt eratantsutunde tahavad. Tema on aga 50 aastat ühes ja ainsas abielus oma Mallega, kellega nad olid omal ajal ka Eesti edukaim võistlustantsupaar.
Tantsusaate lahingud on selleks korraks läbi. Žürii esimese mehe Ants Taela (74) päevakava on aga endiselt tihe. Päeval palub ta telefonis intervjuuks paar korda ajapikendust, kuna eksleb õhtuks valmistudes kaubanduses. Siis aga ootab treeneritöö Mustpeade Majas. Hilisõhtuni. Nii palub Tael helistada endale koju, aga mitte enne kui südaööl.
«Nii, jõudsin istusin just laua taha,» vastab ta siis. «Vabandan, jäin paar minutit hiljaks. Ettearvamatud asjaolud — lumi…»
Teie «leivanumber» tants — mille eest teenis Ants Tael kunagi ise võisteldes kohtunikelt alati maksimumpunktid?
Tango, meil abikaasa Mallega. Tango eest saime alati esikohti! Ei, siiski — korra saime tangoga ka peksa.
{poolik}
Lihtsalt kontimööda tants, või ongi just tango rütmis teie iseloom ja hing sees?
Ei osanud ma siis sinna iseloomu ega hinge sisse panna, kui ma võistlustantsuga alustasin. Lihtsalt, ma olin spordist üle tulnud poiss. Ujunud, mänginud korvpalli, isegi poksimas käinud. Nii olin ma füüsiliselt tavatantsijatest tugevam. Ja tango on võistlustantsudest kõige maskuliinsem. Nõuab rohkem jõudu, pluss kiirust ja teravust. Minus olid need poolused õnnelikult koos. Muidu ma pole ideaalne tantsijatüüp. Natuke jässaka kehaga ja kühmus. Tollal muidugi heas kaalus, aga rohkem ikka spordipoiss.
Mis aastatel võistles paar Ants ja Malle Tael?
Tegelikult ainult kolm aastat. Alustasime, kui Moskvas oli see suur ülemaailmne noorsoofestival. Malle, mis aastal see oligi…? («1957,» kostab telefoni abikaasa täpsustav hääl kõrvalt.) Nojah, et eelmisel sajandil siis, jah. Aga kuna me olime mõlemad enne tegelenud kõvasti rahva- ja ka klassikalise tantsuga, siis saavutasime edu kiiresti. Ja tollal oli see võistlustantsus palju lihtsam. Kõiki neid poognaid, mis praegu põrandal tehakse, ei tuntud ju veel üldse. Treenisime nagu profid oma neli-viis korda nädalas ja... Kusjuures iseseisvalt, kahekesi treenisime!
Teie võistluskarjääri võitude võit?
Enne oli kaotuste kaotus. Kaks nädalat enne võitude võitu… Läksin oma abikaasaga nii kohutavalt riidu, et mõtlesin: kas suunan tema kusagile mujale elama või kolin ise ära teise linna — ei taha Malle varjugi enam näha! Selle tüli peale saimegi Tallinna-Leningradi maavõistlusel armetult pähe, kukkusime neljandaks.
Ainuke tants, mis meil siis hästi välja tuli, oli siis ka ikka tango. Ma olin siis nii viha täis — nagu tangole sobib — ning ju siis kohtunikele tundus, et selles tangos oli õiget kirge sees.
Aga paari nädala pärast tuli otsa meie parim tulemus — Balti turniiri võit. 1950ndate lõpus oli tegelikult arvestataval tasemel võitlustants vaid Eestis ja Lätis olemas. No mõned tugevad paarid olid Leningradis ja Moskvas juba ka. Aga leedukad tulid tookord Balti turniirile — nägid proovis, mis me teised põrandal tegime, ega ilmunudki enam võistlema…
Võistlus toimus Riia lähistel Ziemel-plasmas, seal oli üks peen vana aadliloss. Pärast meeskondlikku avavõistlust pikutasime Mallega hotellitoas, kui treener Herbert Rachman sadas tulemustega sisse: «Sain salastatud tulemused kätte. Teate, kes juhivad…?! Ants ja Malle Tael. Järgmised kaks on lätlased…» Siis ma tundsin, kuidas üle kere lõi hea värin ja võistlusnärv sisse: no kurat, kõik pole veel kadunud!
Nõukogude Liidust välja võistlema te ei pääsenud?
Alles hiljem, juba oma õpilastega. Vist 1967ndal käsime võistlemas Poolas Tallinna-Krakovi linnavõistlustel.
Kõige rahvusvahelisem mainekam võistlus, kuhu teid hiljem kohtunikuks on kutsutud?
1981. aastal kutsuti mind kohtunikuks Helsingisse Euroopa MM’ile ladina-ameerika tantsudes. Ja hiljem juba, Gorbatšovi ajal, Jaapanisse ühele eriti vingele turniirile. See oli vaat et esinduslikumgi kui MM ja EM, kuhu kutsutakse tavaliselt igast riigist kaks paremat paari. Jaapanis olid aga paljude paaridega esindatud just kõik põhitantsumaad, nagu Inglismaa, Saksamaa, Holland, Taani, Norra, USA, Kanada… Nii et need olid nagu laiendatud MM-võistlused. World’s All Star Dance Championship — kogu maailma tähttantsijate tšempionaad!
Teie asutatud juhitud Hõbe-Must oli Eesti esimene võistlustantsuklubi?
Üks esimesi. Alustasin 1960ndal Tallinna Tuletõrjemaja juures «punanurgas», sealt kolisin hiljem oma paaridega juba Mustpeade Majja, mis toona kandis Jaan Kreuksi nimelise Noorsoo- ja Kultuuripalee nime.
Hõbe-Musta lõpetasin 1989. Kui majja tuli remont sisse, siis treenisime edasi mööda linna igasugu koolisaalides. Aga kui me oma majja tagasi saime, vaatasin, et Poola restauraatorid olid teinud head tööd — maja oli uhke. Isegi nii uhke, et maja direktsiooniga arutasime, milline selle maja imidž peaks nüüd olema. Tõesti tundus, et enam pole vaja sinna mingeid higiseid sukkpükstes rahvatantsijaid tolknema, vaid ainult peene parfüümiga hästi riides daame ja härrasid ringi kõndima.
Aga peapõhjus oli selles, et seegi ala kippus Vene aja lõpul väga ideoloogiliseks kätte. Mu «suur sõber», väga suurte jutumärkidega, Aavo Lossmann oli üks kahest komparteilasest tantsutreenerist, kes kippusid siis vägisi juhtima meie kõigi eest kogu asja. Ei näinud enam endal mingit kohta ega lootust oma paaridega midagi veel saavutada: saatsin võistlustantsu kus kurat ja alustasin seltskonnatantsu kooli. Seegi oli üks esimesi uuel Eesti ajal.
Teie kõige kõrgemale tippu tantsinud paar?
Õde-venda Andrus ja Kaire Roos, ladina-ameerika tantsudes said päris kaugele Nõukogude Liidu piirides. Kõige suurem ja mainekam rahvusvaheline võistlus tollases impeeriumis oli Kaunases korraldatud Merevaigu Paari turniir. Leedukatel õnnestus saada igal aastal ka mõned tipp-paarid Läänest kohale. Andrus ja Kaire tulid seal neljandaks! Mind hinnatigi tollal rohkem ladina-tantsude treeneriks.
Olen uhke, et koolitasin Nõukogude viljastavates tingimustes välja koguni üheksa kõrgema, S-klassi paari.
Neist noorim oli Toomas Sepp ja Marika Nigul. (Toomas Sepp on praegu silmakliiniku juhataja ja Marika Leetmäe helioperaator Vikerraadios.)
Kui vanalt, kelle mõjul teie võistlustantsu trenni jõudsite?
Ikka juhus mängib suurt rolli. Kool, kuhu õppima satud….
Mina olin läbi-lõhki Pelgulinna poiss. Keerulistel sõja- ja võimuvahetusaastatel elasime vahepeal lühemat aega ka Järva-Jaanis ja Vasalemmas. Mu isa oli nii vana mees, sündinud 1894 — mõtle, üle-eelmisel sajandil! — nii et teda rindele ei mobiliseeritud. Saksa ajal aga tõmmati ta lõpuks ikkagi ära nn abiteenistusse. Ämari lennuväljale. Seal ta siis riputas pomme lennukitele alla või kallas kütust, ma täpselt ei teadnudki. Aga pere kolis talle sinna Vasalemma järele…
Aga kui sõda Tallinnast jälle üle käis, siis juba novembris kolisime Pelgulinna tagasi. Kooli läksin Ristiku tänavale 17ndasse, Pätsu-aegsesse ilusasse hoonesse.
Jah. Ja mul olid ka vägevad vene, inglise ja eesti keele õpetajad — hiljem teaduskraadidega mehed-naised. Mul on tunne, et Vene aja algul «pagendati» sinna kõik need õpetajad, keda ei tohtinud jätta õpetama kesklinna suurtesse peenikestesse koolidesse — reaali, Gustaf Adolfisse, 21. keskkooli…
Kehalise kasvatuse õpetajaks saabus sinna Niina Raadik, kes siis oma abikaasa, legendaarse Alfred Raadikuga organiseeris kooli kõva rahvatantsurühma.
Vaatasin koolipidudel, kuidas vanemate klasside õpilased esinesid, ja see ajas isu peale.
Ja see on üks kummaline asi — kui kiiresti kellegi pea võtab, et ta tantsusammud selgeks saab. Mõni on nii põmmpea, et tao ja tao talle asja sisse, aga tuleb järgmisse tundi — pole kuulnud ega näinud. Aga minul on see hea omadus, looduse poolt antud hea nägemismälu, et mida ma ainult kas või kõrvalt nägin, see oli kohe kolksti mul selge!
Kui meid, nooremaid õpilasi, ka siis rahvatantsu võeti, oli tahtjaid palju. Ristiku kooli saalis oli lastest kolm ringi peal. Esimeses tunnis õpetati polkasammu, mina olin üks esimesi, kes pihta sai.
Ja ma polnud tõesti rohkem enne tantsinud kui korra Järva-Jaani lasteaia lõpupeol kaerajaani ja jooksupolkat. Mu ema meenutab ilusat lugu, kuidas kõigepealt tuli lavale viiuliga kasvataja ja hoiatas lapsevanamaid ette: «Ärge te, palun, naerma hakake, muidu lähevad lapsed veel rohkem omadega sassi!» Aga ei läinud me midagi…
Ju see lasteaia tants salvestus mulle kenast mällu. Pluss teadmine: ma saan hakkama selle asjaga! Nii ka seal Ristiku tänava koolis. Algul vaatasin: mida kuradit nad kõik mu ümber hüppavad. Vägisi ajas naerma. Aga tunni lõpuks hakkas tulema. Nii et nädala pärast kalpsasin juba enne tundi üksinda saalis polkat ette. Teised vaatasid punnissilmi: kust, pagan, sa käisid vahepeal salatunde võtmas või?! No ei käinud. Lihtsalt hakkas külge.
Ja vaat nii ongi. Kui inimene millegagi väga lihtsalt hakkama saab ja teisi võidab, siis tihti ta selle ala juurde jääbki. Olgu jooks, korvpall või tants, intellektuaalsetel aladel, nagu «mata», samamoodi.
Tundsite hoobilt ära, et sellest saab teie elukutse ja leivaamet? Või kaalusite ka muid ameteid?
Mitte päris kohe. Aga mul läks nii hästi, et Alfred Raadik võttis, pani mind koolipidudel mõne vanema klassi tüdrukuga mõnd pikemat soolokava kalpsama. Aga ma ei mõelnud veel, et hakkan kunagi ise ka ilmtingimata tantsuõpetajaks. Lihtsalt lõbus hobi oli. Sest mis muid võimalusi meil Stalini ajal nii väga oli.
Pluss muidugi kõik tegid sporti. Rahvatants oli meil kord nädalas. Teistel päevadel mängisin korvpalli, käisin ujumas. Ujumises tulin Tallinna noortemeistriks nii 13-14aastaste, kui ka 15-16- aastaste klassis. Eesti meistrivõistlustel jäin teiseks. Aga siis kaotati küliliujumine võistlusalana ära. Proovisin siis teisi stiile.Vabaltujumises suutsin veel midagi, aga kui mind taheti rinnuli ujuma panna, ei tulnud midagi välja. No ja korvpallitreener tahtis mind oma trenni saada. Sest eks tol ajalgi võistlesid treenerid andekate sportlaste pärast.
Pealegi, korvpallitreener ütles mulle, et ujumisega lähed sa lõpuks lihasesse, laisaks ja paksuks. Mõtlesin: kurivaim, ma juba niigi jässakas poiss. Ja läksingi korvpalli üle. Pikkust oli mul ainult 1.78, aga tagamängijaks kõlbasin. Nii et lõpuks mängisin Eesti noortekoondises, olin selle kapten koguni. Lisaks tegin ka kergejõustikku, sealtki tulid auhinnalised kohad. Mis kõige naljakam — suusatamises tulin Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel kolmandaks! Koolivennalt laenatud saabastega, mul endal olid ainult suusad…
Vabandust, mu suu hakkab kuivama (kõrvale: Malle, ma võtaksin lonksu juua!)
Aga võistlustants – millal see siis tuli-nägi Antsu ja võitis?
Ühesõnaga, keskkooli lõpetasin ma 1955. Kui läksin Tippi ehitusteaduskonda santehnika erialale õppima, mängisin sealgi koondises «korvi» edasi ja… Aga siis tuli see ülemaailmne noorsoo ja üliõpilaste VI festival Moskvas. Alfred Raadik oli mind ja üht kümnendast klassist kaubelnud oma täiskasvanute rühma, vineeri- ja mööblikombinaadi rahvatantsurühma. Ja käis peale, et ma kandideeriks, kui siis Moskvasse saatmiseks Eesti koondrahvatantsurühma tantsijaid valiti. Ma mõtlesin küll, et ülikool ja sess — aga läksin.
Ja asi oli seda väärt! Moskvas nägin ma esimest korda natuke suurt maailma. Erinevate maailma rahvaste noorte delegatsioonid marssisid rongkäigus kõik oma rahvariietes. Esinesime seal vastvalminud Lužniki staadionil. Ja mis oli kõige tohutum elamus — seal nägin elus esimest korda ka võistlustantsu!
Meil tekkis seal Moskvas oma viiene eestlaste hea punt. Mina ja veel kaks poissi, ja kaks näitsikut ka — minu abikaasa Malle, kes ei olnud siis veel mu abikaasa, ning veel üks daam.
Aga ühesõnaga seal Moskvas eraldusime viiekesi kogu muust pundist ja hiilisime igale poole, kus välismaalaste osavõtul midagi toimus. Pressisime oma ilusate rahvariietega väljamaalaste pähe igale poole sisse, küll spordivõistlustele, küll kontsertidele. Moskvas sain tuttavaks oma elu esimeste soomlastega. Ja vaat seal ma siis nägin esimest korda, et maailmas on olemas niisugune asi nagu võistlustants. Tantsusport!
Ja hetkega oli otsustatud: seda primitiivset rahvatantsu mina enam ei trambi! Nagu me seal Lužniki staadionilgi lasime Eesti «Oige ja vasembat»: kaheksa takti tuia-täia ühtepidi, siis pööre ja kaheksa takti tuia-täia teistpidi. No kurat, see pole tants ju!
Võistlustantsu juures võlus mind algusest peale, et see pole karjatants, vaid kahekesi. Teiseks — võistlustantsu juures olen saanud olla piisavalt isane!
On’s meeles ka elu esimene päris tants — südame põksudes kummardusega tüdruku ees?
Võisin olla seitsmendas-kaheksandas klassis. Õhtupoolses vahetuses käis meie koolis kalandustehnikum — meiesuguste noorte nolkide jaoks olid nemad juba täis härrad ja daamid. Ja neil olid ka seltskonnatantsu kursused. Meie sättisime sinna saali lava servale jalgu kõlgutama ja uudistama, mis nad seal teevad. Jällegi, sealt jäi mul tango põhiliikumine mällu. Aga kui siis hiljem lõpuks meilegi tantsukursused tehti, ei julgenud ma esimeste poiste hulgas tüdrukute ette kummardama minna. Kuni keegi lükkas mind tagant põrandale: mine! Ja maandusin kolksti ühe klassiõe ette. Ja nii me seal tantsisime seda põhisammu, oma 60 ringi ümber saali, tüütuseni ühte ja sama. See oli mu esimene tango.
Aga esimesed südant põksuma pannud tantsud Mallega?
(Muheledes.) Ma unustasin juba ära, et te olete Kroonika ajakirjanik…
Eks seda esimest südamepõksumist oli natuke enne teistega ka. Noorel mehel käivad need armumised ju kiiresti…
Ja võistlustantsu alustasin mina ühe teise daamega, aga meie vahel sädet ei olnud. Mitte mingisugust. Aga noh, me olime algul kõik head sõbrad seal ning üks mu hea sõber võttis siis minult partneri ära ja abiellus temaga. (Naerab.) Noja mina sain siis kusagilt Malle kätte. Õigemini algas meie suur kuramaaž juba Moskvas. Ja nii me tantsima jäimegi. Siiamaani. Vaatamata kasvuvahele, sest Malle omandas hiilgava tehnika. Ma ei tea ühtegi teist naist, kes oma lühikese kasvuga oskaks niimoodi puusast välja astuda, et ta sulle kunagi jalgu ei jää…!
Mis muusika, laulude järgi olite põrandal armunud lihtsalt tantsupidudel, pulmavalsini välja?
(Ehtmehelik vastus) No seda pean ma Malle käest küsima…
Tantsuoskusest eraelus-suhetes tõusnud tulu?
Kindlasti kasvatas see suuremat enese- ja esinemiskindlust. Tulin ju töölisperekonnast. Mul olid kenad vanemad, aga ikkagi ju Pelgulinna agulipoiss. Sündinud seltskonnalõvi ma polnud, pigem ujedavõitu ja arglik, eriti veel tütarlastega suhtlemises. Rahvatantsu karjas sain hakkama, aga kui sattus mõni võõras tüdruk ette — noh, ei leia ju õiget jutuotsa!
Tantsuoskus tagab mehele menu naiste hulgas?
Seda on palju olnud. Aga ma pole seda kunagi ära kasutanud. Treenerina oli mul algusest peale reegel: hunt oma koopa lähedalt ei murra!
Tantsijad on kehaliselt teineteisele lähemal kui mehed-naised kolleegidena üheski teises ametis. Kuidas sellega ikkagi pigem on — kas tekib «erootiliselt lämmatav atmosfäär»? Või vastupidi — see tamp ja trennimahv on päevast päeva tüdimuseni nii suur, et kaovad igasugu tungid ja sugu?
Noorel inimesel on ikka oma tungid ja tõmme. Kui me Mallega tantsisime, siis oli küll niimoodi, et ma olin vaimustatud, et mul on selline partner ja et ta on mu käte vahel. See on niisugune, noh… hea soe tunne.
Enne armusin temasse ja siis hakkasime ka võistlustantsima. Sestap ma arvan, et me tantsisime mitte kui masinad, meil oli hea teineteisega olla ja see kiirgas siis võistlustel ka kohtunikele välja.
Aga hiljem treenerina jätkates… Vaat see on küll niisugune hull amet, et siin sa pead suutma ennast kogu aeg kontrollida. Ma ei ole lasknud ennast ahvatlustel kaasa viia… Selle tegi mulle hästi selgeks üks soome kolleeg. Tema oli kõva «paabnik», üks suuremaid naistekütte Helsingis. Kord küsis ta minult, kas ma ei soovitaks talle Eestist mõnd tüdrukut assistendiks. Vastasin: «Sinule ei usalda ma küll ühtegi oma õpilast.» Tema vastas: «Ära saa valesti aru. Mul on töö- ja armuasjad eraldi. Kui keegi mulle assistendiks tuleb, ja niikui tal hakkavad tekkima suhted tantsijate või teiste tantsuõpetajatega, löön ma ta kohe minema. Mul on töötegijat vaja. Tüdrukuid leian ma ise igalt poolt mujalt kui vaja!»
(Kõrvalt kostab Malle häält.) Näed, Malle kipub ikka vahele lobisema, kui mina räägin…
Elu parim tantsuga pidu. Ehk siis tants mõnuga ja hommikuni?
Jällegi, seda ma pean Malle käest küsima…
Või kõige eksootilisem paik, kus ka tantsitud?
Uuh, ma ei tea, kas meil seda on olnudki?! Sest ma olen alati nautinud oma tööd. Tohutult nautinud! Just seda tantsu, mida ma tööl teen. Ja kui sa oled päevas kaheksa tundi tantsuga tegelenud, ei lähe ju enam üheksandat ja kümnendat kusagile enda lõbuks tantsima, eks ole.
Võib-olla on Mallele see elu minuga vastikult töine olnud, aga tants on seotud olnud ikka õpetamise ja treenimisega.
Ehk kõige lõbusamad hetked olid meil Gruusias. Vene ajal komandeeriti meid Mallega sinna kaks korda tantsu õpetama. Kuhugi mujale eksootikaase — Kreekasse või Aafrikasse — me omal ajal ju ei pääsenud.
Nüüd hiljem on need käigud välismaale olnud rohkem sellised õppekäigud. Vaatad, silmad pärani — issand, mida kõike nad seal tantsupõrandal ära teevad! Katsud siis kõik meelde jätta või üles märkida. Et pärast kodus hakata seda rakendama.
Võistlustantsus, usun, olen olnud Eestis tõesti üks suur pioneer. See on asi, mille järgi ma ennast hindan. Kõik muu on täpes.
(Ja siis hetke järele mõelnud.)
Aga mis sellesse kehalisse lähedusse puutub… Sellesse «atmosfääri» või kuidas te seda küsisitegi… Mina olen teise ajastu inimene. Meile õpetati natuke teistsuguseid džentelmenlikke kombeid, kui see praegustel noortel on. «Seksuaalrevolutsiooni» polnud meil siin siis veel olnud…! Minu üks printsiipe on, et härrasmees ei tohi olla nagu isane koer, kes nii kui tänaval teist koera näeb, jookseb kohe saba alla nuusutama. Härrasmees peab oskama oma tunge kontrollida ja valitseda!
