«Ühikarottides» Truudet kehastava Merilin Lõhmuse elu on rappinud koolikius ja lõhki kärisenud peresuhted. Näinud oma ema heitlusi üksinda kolme lapse kasvatamisel, ootab ta meestelt turvatunnet ja hoolt.
Merilin (17), pere pesamuna, ütleb, et tal on emaga alati aus suhe olnud. Neiu on keerulise koduse olukorra tõttu olnud väiksest peale justkui täiskasvanu, elanud eneses läbi suurte inimeste elud, ja üritanud emale toeks olla.
«Ema kasvatas meid kolmekesi üksinda üles, mul on vanem vend ja õde. Emmel on raske olnud, aga ta on väga-väga tubli,» sõnab Merilin.
Oskuse ennast kokku võtta ongi Merilin õppinud maalrist emalt, kelle pints-lite all on värviliseks saanud pool Põltsamaad. Neiu lõpetab 11. klassi ja üritab astuda Elleri kooli Tartus.
Merilin vahetas poole aasta pealt kooli, kus oli õppinud seitse aastat – koolikaaslaste pilkav suhtumine viskas üle. «Rohkem ei kannatanud,» poetab ta. Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpetajaid iseloomustab tüdruk aga ülivõrretes – neilt saadud kiitus on teda tegudele motiveerinud.
«Tunnustuse saamine on mulle tohutult oluline, muidu ma ei lähe edasi. Kui mingi asi on nii tugeva löögi andnud, et edasi on raske minna, siis ongi vaja kogu aeg toetust ja tunnustust. Õnneks ma saan seda,» lausub Merilin.
Mis on sulle tugeva löögi andnud?
Eks peresuhted ikka, need on mul keerulised. Isata kasvanud... Lihtsam oleks, kui isa oleks ära läinud. Aga mul on selline tore isa, kes tuli vahepeal tagasi. Mitte et nad oleksid emaga koos olnud… Ta tegi emale piisavalt haiget.
Kui ma teises klassis käisin, siis oli õudne – meie juurest läks ära ka kasuisa. Ja kui nad läksid emaga lahku, tuli pärisisa tagasi – teine klass oli mul kõige õudsem aeg üldse vist. Teine ja kolmas klass olid kõige hullemad. Isa tegi nägu, et üritab meie isa olla, aga hakkas taas vusserdama ja läks uuesti ära.
Ma olen sedasorti inimene, et üritan teisi aidata ja elan teiste probleeme läbi. Kuna mu emal on olnud üsna raske elu, kaasa arvatud lapsepõlv, siis elan hästi intensiivselt ka tema asju läbi. Vanaemal on olnud kah väga raske elu, tema on andnud oma raske elu edasi emale, ja siis mina elan läbi tema asju...
{poolik}
Kuidas koolikiusamine vaimu murrab?
Ma olen alati olnud hästi teistsugune, välimuselt ka praegu. Ma käin koolis kohvitassiga ringi ja istun kuskil keset põrandat maha, hakkan oma asju lugema ja tegema. Ikka päris palju vaadati viltu.
Need olid pisiasjad, mida pikapeale kogunes palju – õelad pilgud, salvavad laused... Saan aru, et keegi käib naljakalt riides ja siis kuskil sõbrannadega räägitakse, et vaata, see on natuke veider. Aga kui enam ei viitsita nurga taha minna, vaid koolikaaslased paari meetri kaugusel kõva häälega kommenteerivad mind – no olgem ausad, see ikka ajab närvi küll. Vanemas eas nad nii palju mu kehakaalu ei kommenteerinud, aga väiksemana see kehakaal ikka tohutult mängib rolli. Piitspeenikesed narrivad: «Väike paksuke...» Ka räigemate sõnadega.
Kuidas sa oma solvumise välja elasid?
Kogusin ja kogusin... Olen harjunud koguma kogu paska endasse, ja siis mingi hetk käib krõks, ja olen maas omadega. Mingi aja tegin nägu, et ma ei kuule midagi. Ema on ju väiksest peale sisendanud, et see, mida teised ütlevad, ei ole oluline: «Ära võta südamesse, kui keegi ütleb halvasti.» Teed näo, et ei võta, aga ikkagi mingil määral läheb ja siis käib krõks! Mingi asi vallandab selle. Siis, jah, nutan metsikult patja.
Kes sind on toetanud?
Ema ja õde. Õega on meil kaheksa ja pool aastat vahet, me saame fantastiliselt hästi läbi. Muidugi, kui mina olin kahene, tema aga pubekas, ja ema hõikas: «Võta väike õde ka kaasa, kui sõpradega lähed!», siis me ei saanud läbi. Nüüd aga oleme õega täitsa ninapidi koos.
Lõpuks õnnestus mul leida ka need õiged noored inimesed enda ümber, kes mõistavad. Kes ei näita näpuga, et friik! (Lagistab naerda.) Leidsin samasugused friigid enda ümber. Seitsmendast klassist peale on mul sõbranna Helen, kes mõistab mind hästi. Tema on mulle väga toeks. Meil on, millest rääkida ja mida teha. Muidugi, ärgem unustagem mu kahte abikaasat... See kõlab nii veidralt, aga mu kaks parimat sõpra on poisid. Et oleks parem nendest rääkida, siis ütleme, et abikaasa number 1 ja abikaasa number 2.
Abikaasa number 2 ei solvu, et ta on number 2?
Kuna nemad on omavahel parimad sõbrad, siis ei ole vahet, kumb on 1 ja kumb 2. Nende nimed on Jann ja Robi. Abikaasa number 2-ga on meil selline suhe, et me pidevalt nokime teineteise kallal, aga samas teame, et armastame teineteist. Nad on väga vinged. Viimased kolm aastat oleme olnud koos kogu aeg – suvel nad põhimõtteliselt elavadki mu juures.
Sa ühte «abikaasadest» boyfriendiks pole soovinud?
Ma tunnen neid liiga hästi. Tean juba kõik pahed ära. Inimesed aga vaatavad küll mõnikord naljakalt, kui ma nalja pärast neil kuskil üritusel süles istun. Ma tunnen end nendega väga vabalt, aga teistele ehk tundub, et natuke litsakas naine – ükskord üks kutt ja teinekord teine.
Kuidas abikaasad su eest hoolitsevad?
Esimene asi, mida ma meestelt tahan – et mind kaitstaks. Sest mu varasemad kogemused meestega, olgu siis isa või vanaisa... Sellised lähedased meessoost isikud peaksid olema kogu aeg su kõrval traditsiooni järgi, aga ei ole see mul läinud niimoodi.
Aga mu abikaasad kaitsevad ja hoolitsevad. Nad on võimelised mind ka füüsiliselt kaitsma. On ette tulnud olukordi, et keegi meesterahvas tuleb liiga lähedale… Ma tohutult kardan mehi, et keegi on liiga pealetükkiv… Mulle meeldib inimestega suhelda, aga mingil hetkel mõni purjus inimene läheb üle piiri ja poisid saavad sellest kohe aru. Nad on kohe mul külje all, kaitsvas positsioonis. Väga julge on käia niimoodi ringi, üks ühel, teine teisel pool.
Ma kardan, et mu abikaasad mingil hetkel leiavad endale tüdrukud. Tüdrukud ei pruugi sellesse hästi suhtuda, et nende kutil on hea sõbranna.
Sul romantilist suhet ei ole?
Ei. Ma olen nii keeruline inimene, et mul on päris raske arendada midagi. See kutt peab ikka päris tugev olema. Võib-olla ei pea ka. Kui see on ikka õige inimene ja ma saan temalt turvatunde ja hoolitsuse, siis ma ei ole nii keeruline.
Milline on ilus armastus?
Mul on tohutult hea meel oma õe üle, kes üheksa aastat tagasi leidis armastuse. Nad abielluvad juunis. Neil on ideaalne suhe minu arust, nad saavad rääkida heast ja halvast. Nad suudavad leida selle mõnusa kesktee, et ei pea olema kogu aeg ninapidi koos ninnu-nännu.
Sina teed oma «abikaasadega» bändi?
Jaa. See on suhteliselt uus projekt. Me jõudsime enne mu hiljutist mandlioperatsiooni vaid mõned proovid teha. Ma olen põhiliselt mikrofoni taga. Õppisin muusikakoolis kaheksa aastat flööti, mängin natuke klaverit ja üritan kitarrimängu selgeks saada.
Sa tunned inimsuhteid. Ehk õpid psühholoogiks?
Mulle meeldib inimesi jälgida, aga ma ei kujuta ette, et oleksin psühholoog. Mulle endale meeldib ka palju rääkida, ja psühholoogina nii palju ei oleks mõistlik.
Ma olen kirjutanud palju luuletusi. Kui oled masenduses, siis tuleb hoog peale, aga pärast tunduvad need liiga nutulaulud. Andsin luuletusi lugeda näiteringi juhendajale, ja tema sattus neist vaimustusse. Ta saatis need lugemiseks erinevatele inimestele, kes imestasid, et nii noor tüdruk kirjutab selliseid asju.
