Sel reedel, 17.04, tuleb välja Kroonika 1000. number. Sel puhul meenutame, kes olid Kroonika kaanel kui ilmus 600., 700., 800. ja 900. ajakiri.
«Ühtäkki siin punasel glamuurivaibal tundsin, et ehk ma ei käitu nagu üks suur staar peaks. Aga seda ma ju polegi. Vaid väikese Eesti väikesest Kohilast pärit tüdruk. Ja ehk see loomulikkus siis mõjuski,» ütleb Eesti taas kord Euroopa suurte maade kõrvale finaali laulnud Birgit Õigemeel.
Eesti hoiab Eurovisiooni lauluvõistlusel head marki. Jätkates tänavu armsa refräänina kord ka seda, et meid esindavad sel ilusate inimeste paraadil armunud paarid, kellelt kohe ka kaunist järelekasvu sündimas. Kolmeteist aastat tagasi oli Eda-Ines Etti kõrval Stockholmis laval-laevas uhkelt Tanel Padar. Aasta hiljem Kopenhaagenis vastupidi. Pluss Dave Bentoni kõrval pilkupüüdvalt lapseootel Maris. Helsingis 2007 oli meil Kroonika kaanele ilus püüda jälle oma Abba-nelik: Gerli Padar enda tantsupoisi Martin Parmasega ning loo autorid Berit Veiber ja Hendrik Sal-Saller. Nüüd, kuus aastat hiljem terendas Eestile jällegi võimalus kuldse neliku kaaneportreeks. Laulja Birgit Õigemeel (24) ja tema elukaaslasest mänedžer Indrek Sarrap, pluss laulu autor Mihkel Mattisen (36) oma elukaaslase Polinaga. Laulu pealkirjaks «Et uus saaks alguse» – kumbki paar seda sõnumit ka tegudega kinnitamas – üks maimuke sündimas oktoobris, ja teine juba kohe juunis. Sestap jättis Polina Malmösse targu tulemata ja Kroonikal jäi plaanitud Abba-portree saamata. Seekord.
Aga peaasi – Birgit ei jäänud poolfinaalis võlgu meie mullusele Otile – lauldes klassikalise euroballaadi finaali – ja sealjuures täiest enda hääle ja sarmi pealt, täiesti tsirkusenumbrite-vabalt!
Birgit, teist nädalat Malmös, kui koduselt sina end siin Eurovisioonil tunned?
Praeguseks juba väga hästi. Ja algusest peale – koduselt. Malmö on sarnane meie Eesti linnakestele. Nii et minul kui Kohila tüdrukul on siin hästi kodune tunne. Vanalinn. Ja see kliima – samasugune kevad nagu meil Eestis.
Sall kaelas, mures hääle pärast?
Jah. Aga siin tean, kuidas ma pean ennast riidesse panema. Oleks 40 kraadi sooja, saaks eestlane, vastupidi, külma. Aga Rootsis on eestlasel väga hea olla.
Ja su ema-isa sõitsid ka siia kaasa elama...
Jah, esmaspäeval. Üks mu kolmest õest ka, oma mehega. Neil oli lähemalt tulla – Amsterdamist. Nad said seal tööd ja kolisid pool aastat tagasi lastega oma elu sinna.
Vürtsiks vahele – midagi, mis sind häirib siin?
Ei, otseselt mitte. Aga reedel, kui olime siin viis päeva olnud, käis see «kohustuslik» madalseisupäev ära. Mitu päeva me ei saanud lugu Arenal laulda, tegime ainult isekeskis proove ja... Siis tekkis korra väsimus või tülpimus. Aga see läks üle, kui poolfinaali eel läks uuesti kiireks. Nii et tegelikult – mõnus adrenaliin on siin olnud kogu aeg sees!
Milliste teiste riikide esindajatega oled sa siin jutu peale sobinud?
Nii palju, kui me oleme käinud siin erinevate riikide üritustel. Valgevene peole kutsuti esinema... Ja suurel avapeol sai juba rohkem räägitud.
Ma pole selline inimene, et siit endale uusi sõbrannasid leiaks. Aga olen läinud, juttu teinud just teiste maade naislauljatega. Näiteks Moldova tüdrukuga, kelle laul mulle väga meeldis. Ukraina, ja ka Austria omaga...
Ja islandlased tunduvad hästi toredad. Nemad on natuke nagu eestlased. Väikesed nagu meie, absoluutselt tšillid inimesed.
Tegelikult, ma olengi kõigi oma lemmikutega saanud siin juba natukene rääkida. Ja ma ei oska öelda küll, mis ma veel nendega tegema peaks. Ukraina, Venemaa ja Moldova tüdrukud meeldivad mulle siin algusest peale väga. Kusjuures see Venemaa tüdruk... Ikka mõtled, et Venemaa on suur riik ja... Aga nende tänavune laulja on hästi sõbralik ja tore. Ning oskab ka inglise keelt väga hästi! Temaga ka, lihtsalt natukene olen saanud rääkida – kuidas ta ennast tunneb, kuidas mina... Aga kuna kõik on kambakesi oma delegatsiooniga koos, siis ega siin väga sellist sobivat võimalust ei teki. Pigem tegelevad selle Eesti suhtlemisega siin Mart Normet ja minu elukaaslane Indrek, kes jagavad singleid ja vahetavad kontakte.
On's midagi ebameeldivat ka ette tulnud?
Ei ole, absoluutselt! Tunnistan, et teiste jutu järgi varasemast ma natuke pelgasin: huvitav, millised need Balkani maade artistid on!? Olin kuulnud, et – oh, nemad on seal sellised diivad, et sa ei kujuta ettegi! Aga ei, täiesti normaalsed inimesed, nemad ka. Eks enamiku maailma lauljatega see nii ongi. Et kui ma kusagil Hollywoodis jookseksin kokku Rihanna või Katy Perryga, siis nemad oleks ka täiesti normaalsed.
Kuidas muutus su senine ettekujutus Eurovisioonist siin kohapeal?
Sain oma ettekujutuse üksteist aastat tagasi väikse tüdrukuna, kui osalesin ETV lastekooris Tallinnas peetud suurel Eurovisioonil vahenumbris. Sealtpeale ma seda backstage'i asja natuke juba jagasin. Teadsin, et see kõik on hästi suur ja suursugune. Hiljem on teised Eesti eurolauljad rääkinud ja kiitnud, kuidas seal bussiga sind igale poole viiakse ja tunned laval, et oledki korraga hästi tähtis... Ja et nii ongi!
Samas, kujutasin ette veel karmimat ja turvatumat siin olemist. Aga õnneks – nagu Euroopale kohane, ei veeta meid ringi lausa politseiautodega.
Suurema reisikambaga hotellis on ikka huvitav – kelle numbrituppa tekib staap?
Õhtuseid koosviibimisi on meil olnud vist küll kõige rohkem Kaido ja Lauri toas. Kõige rohkem lauluproove oleme teinud meie, minu ja Indreku toas.
Kas su taustalauljad Lauri Pihlap ja Kaido Põldma räägivad, kuidas tuli võit Eestile maikuus 12 aastat tagasi?
Olen ise neilt küsinud. Nad ütlevad, et olid siis ise sihukesed noored ja ullikesed ning hoidsid seal Kopenhaagenis rohkem omaette ja olid nagu hallid hiirekesed. Asjatult. Sest võit ju tuli!
Kahetsevad, et võinuks rohkem suhelda?
Aga seda polnud ju vaja! Nagu me nägime.
Mitte võidu pärast, aga iseenda jaoks?
Ma arvan, et iseenda jaoks oleks see kurnamine. Sest mida ma lähen ja räägin näiteks Serbia lauljaga, keda ma ei näe enam mitte kunagi?! Kontaktide loomisega tegelevad ju ikka mänedžerid. Nemad suhtlevad omavahel, ja artistid keskenduvad oma esitusele. Vahepeal räägivad ehk ka sõbralikku small-talki isekeskis. Mõnusam suhtlemine ja olemine tekib ehk siin Eurovisioonil alles finaali green roomis, siis kui me kõik oleme oma parima andnud, pinged maas ja istume seal tulemust oodates kõik koos.
Sul on vedanud, et mänedžer on oma toast?
Jaa! Seda küll. Aga ausalt öeldes, ma ei pea Indrekut siiski niivõrd oma mänedžeriks kui elukaaslaseks. Seda küll, et ilma temata oleks siin kindlasti nukram. Ausalt öeldes, mulle väga meeldib, et mul on mees toeks. Kuulen järjest meie tiimi poistelt, kuidas nemad kõik siin igatsevad oma naisi. Minul on hea, et oma inimene on kaasas. Talle saan kurta, ja tema saab ka muusikaliselt aru, oskab öelda, kuidas vigu parandada...
Näiteks?
No näiteks: oi mul on täna hääl kähe, ma loodan, et mul tuleb õhtul välja. Muidugi, ma ju muretsen. Või lavalt tulles. Kuidas mul läks...? Ta on esimene inimene, kellelt ma arvamust küsin.
Raplamaa traditsioon – nagu Anne Veski ja Benno Beltšikov...
Eh-eh, no põhimõtteliselt natuke vist küll...
Olete te Indrekuga nendega kohtunud?
Anne Veskiga olen kohtunud. Ja natuke juttu ajanud küll, mõne ühise kontserdi backstage'is. Tema meest olen ainult eemalt näinud.
Aga tegelikult, Eestis ma olen ise rohkem enda mänedžer, või tegelikult me tegeleme selle tööga Indrekuga võrdselt mõlemad. Eurovisioonil võttis selle tööpoole tema rohkem enda peale, kuna ma poleks siin jõudnud.
Kuidas uus algus sinu sees ennast Malmös tunneb või endast tunda annab?
Väga hästi. Ja energiat mul on ja... Üritan siin muidugi ka ikkagi puhata ja süüa võimalikult õigetel aegadel.
Kuidas Rootsi söök temale sobib?
Oh, Rootsis on söök ju ka nagu Eestiski väga rahvusvaheline. Ja ausalt öeldes ega me siin spetsiaalselt rootsi restorane pole otsimas käinudki. Pigem lähevad meie peres peale ikka itaalia või ka tai söögikohad.
Kuis maitseb sündivale maimukesele sinu piltidega Kalevi šokolaad?
Maitseb ikka. Kuigi ma väga magusa armastaja ei ole. Aga kui juba magusat söön, siis just Kalevi piimašokolaadi. Oleme seda ka siin hotelliõhtutel kõik söönud. Nii et magusat me poest ostma ei pea...
Kordame üle neile, kes veel ei tea: kumb uus sai enne alguse, kas teie maimuke või eurolaul «Uus saab alguse»?
Selle laulu salvestamist mulle uueks singliks alustasime Mihkel Mattiseniga sügisel, kui minu ja Indreku lapsest polnud veel aimugi. Mihkel oli selle looga töötanud juba aasta. Mõte, et see Eesti Laulule võistlema saata, tuli täiesti eksprompt – miks ka mitte. Aga ma usun, et sellele laulule õigeid sõnu otsides Mihkel juba teadis, et ta isaks saab. Ta ise küll vist vaidleb sellele vastu. Aga mina tunnen neid sõnu lauludes küll, et see pidi olema nii. Midagi sellest tundest oli ja on selles laulus sees.
Mihkli ja Polina laps sünnib juunis, meie oma oktoobri algul. Nii et selle lauluga Eesti Laulu poolfinaali jõudes, siis ma juba teadsin... et meil ka.
Malmös rahvusvahelisel pressikonverentsil avaldasid saladuse, et teil sünnib poisslaps. Kas maimukesele saab ka nimi teie Rootsi-retkest lähtuvalt?
(Naerab.) Siin on mitmed nalja visanud, et nimeks peaks panema ikka – Malmö. Aga ei. Pole veel nime valinud-otsustanud. Eks siis, kui tagasi koju Eestisse jõuame ja rahuneme, hakkame ka lapsele nime mõtlema.
Mis väljaspool Eurovisiooni trajektoore Malmöst meelde jääb?
Avanädalal tehti meile vahvaid ekskurssioone ka. Kõige naljakam – mis ilmselt eluks ajaks jääb meelde kogu meie delegatsioonile – meid viidi tuumajaama, kus meile kõigile aeti plastkitlid peale, mütsid pähe.
Õnnistatud naisena tuumajaamas – hirm ei hakanud!?
Eks seal teised väheke mu pärast juba muretsesid. Aga andsin endale aru: no ei, see on muuseum, oli kunagi ammu tuumajaam. Nüüd juba aastaid tootmise lõpetanud. Pealegi, kõik seal tehasekoridorides tundus Rootsi moodi väga turvaline.
Mis Malmö vaatamisväärsustesse puutub, siis oleme Indrekuga hästi palju siin ringi jalutanud, välikohvikutes – neid on siin mõnusalt palju! – istunud ja söönud.
Ja käsime ka Lundis, mis on siit 25 kilomeetrit, armas linnake. Mind kutsuti sealsesse eesti majja laulma – Malmös sellist pole. Aga seal Lundis oli see üks nende nädalate toredamaid kogemusi. Publikuks kogunes oma kuus-seitsekümmend Rootsi eestlast. Erinevas vanuses ja erineva eesti keele oskusega. Aga hästi vahva oli näha, kuidas nad kõik ikkagi armastavad Eestit ja on selle üle uhked, et nad on eestlased.
Kui hästi ööl vastu otsustavat poolfinaali magasid?
Vähem kui eelmistel päevadel. Pisut jäi unest puudu, või uni ei tulnud nii ruttu kui tavaliselt. Sest õhtune peaproov läks hästi, ja adrenaliin sellest oli veel kauaks laes. Pealegi jõudsid mu ema ja isa tol õhtul ka Malmösse kohale ja tulid meie juurest hotellist läbi. Nendega sai juttu räägitud, ja Mart Normeti hotellitoas vaatasime tema arvutist üle meie prooviesituse ja analüüsime seda. Nii läks pikaks see õhtu.
Su ema ja isa pole sinuga samas hotellis?
Ei, nad leidsid sobiva hotelli kakskümmend kilomeetrit Malmöst väljas väikelinnakeses. See oli odavam, sest siin Malmös on hinnad... Seda enam, et nad alles viimasel minutil otsustasid ikkagi tulla mulle siia kaasa elama. Selleks ajaks olid Malmös pakkumisel ainult megakallid hotellitoad.
Mida Malmö öödes oled unes näinud?
Eurovisiooniga seoses küll mitte midagi. Unenägusid näen muidu küll, ja enamasti häid. Ärgates mäletan, mida nägin. Aga kui ma oma unenägudest kohe Indrekule ei räägi, lähevad need mul meelest.
Olümpiamängude, suurte spordivõistlustega seoses räägitakse, et meessportlastele nende naisi enne otsustavat võistluspäeva hotellituppa ligi ei lasta.
Jaa... mis?
Seevastu teine pool jutte ütleb, et naissportlased teevad seda paremaid tulemusi, kui neil on mehed ligi?
Ah nii... Mina ei ole selliste juttude mõttes üldse ebausklik inimene. Mina arvan, et hea tulemuse saavutamiseks tuleb lihtsalt elada normaalsest elu, nagu ikka. Me olemegi teinud Indrekuga kogu selle elamise siin Malmö hotellis võimalikult koduseks. Tänu sellele tunneme end siin ka hästi. Meie kõik. Kõik tunnevad end vabalt, teevad mida ja kuidas nad tahavad, kellelegi ei ole mingeid mõttetuid piire pandud. Mina tunnen ennast väga hästi...
Vaatasin, et Eurovisiooni avaõhtu punasel vaibal lõi sind ikka hetkeks tummaks? Kuis end seal tundsid?
Väga hästi.
See oli sinu jaoks ikkagi...
...minu senise elu kõige suurem selletaoline sündmus. Muidugi! Meil Eestis on ju nüüd ka üritatud selliseid punase-vaiba-üritusi teha. Aga need pole võrreldavad sellega. Tagantjärele, kui ma sellest tehtud pilte vaatasin...! Ja tegelikult juba siis, kui me jõudsime sealt pikalt vaibalt lõpuks Malmö ooperiteatrisse sisse banketile... Seal nägin kordusest, millistena me olime ekraanile jäänud. See oli ikka täiesti...! Hollywoodi pilt nii-öelda.
Esialgu, kui meid sealt autost vaibale välja suunati – tehti autouks mu ees lahti, siis ma hetkeks kohkusin – oot, et mis ma nüüd siis teen?! Aga lehvitasin esmalt ikkagi sinna tagaväljaku poole linnarahvale. Siis astusime punasele vaibale. Seal oli alguses küll natuke veider nukutunne: lihtsalt ole, sära ja naerata igas suunas, kust sind pildistatakse. Aga siis, kui me hakkasime vaipa mööda edasi liikuma ja intervjuusid andma, tundsin end juba täitsa koduselt.
Said siira naeratuse näole?
Jaa, ikka. Kusjuures tagantjärele ma mõtlen, et ehk ma olingi liiga siiras... Et ma ei võtnud sellist õiget täheolekut või nii. Ega olnud piisavalt staarilik seal vaibal. Samas, kokkuvõttes see oligi hea. Võib-olla oligi tagaside just sellepärast nii positiivne. Aga ma ei olegi ju suur staar. Olen väikese Eesti väiksest Kohilast pärit.
WE ARE ONE. Me oleme üks – see rootslaste euroslõugan on ju väga ilusa mõttega. Aga kas näiteks ise tunned, et oled nüüd siin kas või kõigi teiste euromaade artistidega üks, või lööb sportlik konkurents teid ikka laiali – rohkem kui üheks?
Eks see lause ongi selline rohkem ilus ja sümboolne. Tegelikult, sa ei jõua ju siin – ligi nelikümmend riiki võistlusel, kõigi maade lauljatega... Lähedasteks sõpradeks siin meist keegi omavahel ilmselt ei saa. Aga see WE ARE ONE slõugan toimub küll, kui me mõtleme, et universumi aspektist on maailm ju imetilluke. Rääkimata pisikesest Euroopast või neist, kes me siin nüüd oma riike ja rahvaid esindame – meid ei ole ju üldse tegelikult teab kui palju.
Seda enam usun, et nüüd, finaaliõhtul saab tekkida see õige tunne. Kui kõik on oma esitused teinud ja endast parima andnud, pinged maas – seal ehk tekib kindlasti see tunne, et me olemegi tegelikult üks. See seisab veel ees...
