Hugh Hefneri vanemate külm ja kalk abielu oli see, mis käivitas temas huvi seksi ja selle näitamise vastu

Lugu ilmus esmakordselt 2017. aasta oktoobris.

„Elu on liiga lühike, et viia ellu kellegi teise unistusi,“ ütles Hugh Hefner, kelle elu ei olnud just lühike – ajakirja Playboy looja suri 91aastasena Playboy häärberis ümbritsetuna, arvasite ära, naistest.

Hugh Hefner sündis 1926. aasta aprillis Chicagos üdini metodistlikus perekonnas. Ta on öelnud, et tema vanemate külm ja kalk abielu oli see, mis käivitas temas huvi seksi ja selle näitamise vastu. Tal on kahe esimese abikaasaga kokku neli last ja surres oli ta oma kolmanda abikaasa Crystaliga endiselt abielus.

Hefner käivitas 50ndatel seksrevolutsiooni. 1953. aastal, kui ilmus Playboy esimene number, olid rasestumisvastased vahendid paljudes osariikides endiselt keelatud. Ajakiri sisaldas Marilyn Monroe (aastaid varem pildistatud) alastifotosid. Ülemaailmne majanduskriis ja Teine maailmasõda olid lõppenud, ja Ameerika oli valmis lahti riietuma.

Hefner on rääkinud, et tema lapsepõlvekodus ei näidatud armastust kunagi välja „füüsilisel ja emotsionaalsel moel“.

„Hakkasin juba noorelt kahtlema selles religioosses tobeduses, mis räägib, et inimese keha ja hinge vahel valitseb konflikt, milles jumal on peamiselt hinges ja saatan laiutab kehas,“ rääkis ta 1974. aastal.

Hefner armastas kogu elu filmikunsti ja korraldas oma häärberis iga nädal kinoõhtuid, näidates klassikalisi linateoseid ja uusi filme. Iga aasta 9. aprillil, tema sünnipäeval, vaadati Playboy häärberis „Casablancat“. Külalistel paluti peole tulla 40ndate stiilis kostüümides.

Hefner oli playboy juba enne Playboy ilmumist. Ta nautis esimese abielu ajal pornograafilisi lühifilme, stripp-pokkerit ja grupiseksi. Tema jänkuhullustus algas lapsepõlvest, jänesemustriga tekist. Aastaid hiljem omistati ühele Florida Keysi kadumisohus jäneste alamliigile tema nimi – Sylvilagus palustris hefneri.

Tähelend algas köögilaualt

Üheksa-aastaselt hakkas Hefner välja andma linnaosa ajalehte, mida ta müüs ühe penni eest. Ta joonistas koomikseid ja hakkas keskkoolis lugema ajakirja Esquire, mille ta Playboy kontseptsiooni luues aluseks võttis.

Playboy esimese numbri pani ta koos kaaslooja Eldon Sellersiga kokku oma Chicago köögis. Number polnud dateeritud, kuna Hefner arvas, et teist numbrit ei tule. Ajakiri pidi nimeks saama Stag Party, kuid vabaõhuajakiri Stag ähvardas mehed kohtusse kaevata.

Hefner on öelnud, et tema imidžit aitas kujundada tüdruk, kes tema lähenemiskatsed tagasi lükkas, kui ta oli 16aastane. Pärast seda hakkas ta ennast nimetama Hefiks, õppis jitterbugi (tantsustiil, tuntud ka kui lindy hop) ja hakkas joonistama koomiksiraamatut, mis oli „omamoodi autobiograafia, mille keskseks tegelaseks olin mina, elamas elu, mille ma endale lõin“.

Sellest koomiksiraamatust kasvas välja väljalõikealbumite sari, mida Hefner pidas kogu elu. Aastaks 2011 oli tal neid kogunenud juba 2500 tükki – see on isiklike väljalõikealbumite Guinnessi maailmarekord!

„Ilmselt oli see lihtsalt minu viis luua maailm, mida saan sõpradega jagada,“ rääkis Hefner 2011. aastal. „Tagasi vaadates, sellele mõeldes, ei erine selle koostamine ajakirja kokkupanemisest.“

1960. aastal hakkas Hefner telesaadet juhtima, piipu suitsetama, ostis oma esimese luksusauto ja esimese häärberi. Playboy’st oli juba saanud teismeliste keelatud vili ja meeste piibel. Aastaga kasvas tiraaž 200 000ni ja viie aasta möödudes ületas miljoni piiri.

Muutuste tõmbetuules

1970. aastaks oli Playboy’l seitse miljonit lugejat ja selle tuules olid sündinud ajakirjad Penthouse ja Hustler. 21. sajandil langes tiraaž konkurentide ja Internetiga võisteldes kolme miljonini ja hakkas ilmuma 12 korra asemel 11 korda aastas. Playboy lõpetas alastipiltide avaldamise, põhjendades seda alastuse vohamisega Internetis. Kuid Hefner ja Playboy jäid üle ilma brändinimedeks.

Kui New York Times Hefnerilt 1992. aastal küsis, mille üle ta kõige uhkem on, vastas mees: „Selle üle, et ma muutsin suhtumist seksi. Selle üle, et kenad inimesed võivad nüüd koos elada. Selle üle, et ma puhastasin abielueelse seksi mõiste. See annab mulle suure rahulduse.“

Playboy toimetused asusid Hefneri luksushäärberites, alguses Chicagos ja siis Los Angeleses. Ta jäi aastakümneteks siidpidžaamas piibusuitsetajaks, kelle ümber keerles alaline šampanjaküllane pidu ja poolpaljas naisteparv. Enda sõnul seksis Hefner rohkem kui tuhande naisega, kellest paljud poseerisid ka Playboy’s. Üks rockmuusika ajaloo kõige dekadentlikumaid ringreise, Rolling Stonesi 1972. aasta turnee tegi peatuse ka Playboy häärberis.

60ndatel lahkus Hefner Chicagost vaid paaril korral. 70ndate alguses ostis Hefnerhäärberi ka Los Angelesesse ja hakkas DC-9 eralennukiga oma kahe kodu vahet lendama. Lennuk sai nimeks The Big Bunny ja uhkeldas sabale maalitud hiigeljänkuga.

Hefner juhtis telesaadet „Playboy After Dark“ ja avas üle terve maailma ööklubisid, mille ettekandjad kandsid nappe kostüüme, jänesekõrvu ja jänese sabatutti.

21. sajandil maandus Hefner uuesti telekaamerate ette kaabeltelevisiooni reality-sarjaga „The Girls Next Door“, mis kajastas tema elu Playboy häärberis koos kolme tüdruksõbraga. Kaablivaba televisioon püüdis Hefneri impeeriumi edust tükikest lõigata NBC sarjaga „The Playboy Club“, kuid sel ei õnnestunud piisavalt vaatajaid koguda ja sari lõpetati pärast kolme osa.

Nuhtlus ja ahvatlus

Playboy ja tsensuur käisid pikka aega käsikäes – Hefneri skandaalne ajakiri on olnud keelatud Hiinas, Indias, Saudi Araabias ja Iirimaal ning 7-Eleven poekett keeldus seda pikka aega müümast. Poodides, kus seda müüdi, paigutati see alati kõrgemale riiulile.

Esimese numbri ilmumise eel hoiatati naisi: „Kui olete kellegi õde, abikaasa või ämm ja võtsite selle kogemata kätte, palun ulatage see mehele oma elus ja valige riiulist ajakiri Ladies Home Companion.“

Playboy’le on poseerinud paljud näitlejatarid, teiste seas näiteks Drew Barrymore, Farrah Fawcett ja Linda Evans. Paljudest Playboy jänkudest on saanud tõsised kuulsused, teiste seas on see õnnestunud näiteks Lauren Huttonil ja Deborah Harry’l. Mõlemal on koostööst Playboy’ga vaid head mälestused.

Kuid on jänkusid, kelle mälestused pole nii head – kümned neist väidavad, et neid vägistas Hefneri hea sõber Bill Cosby. Hefnerteatas 2014. aastal, et ta „ei taluks iialgi sellist käitumist“, ometi kaebas veel üks jänku kaks aastat hiljem nii Cosby kui ka Hefneri uuesti kohtusse, väites, et 2008. aastal tarvitati tema kallal seksuaalset vägivalda.

Mitte ainult süütu erootika

Üks jänkudest osutus ajakirjanikuks: feminist Gloria Steinem sai tööpakkumise 60ndate alguses ning kirjutas sellest kogemusest ajakirjale Show artikli, millest selgub, et peod Playboy häärberis pakkusid naudinguid vaid meestele.

Jänkud olid Steinemi sõnul harimatud, ületöötanud ja alamakstud. Steinem leidis, et ajakiri ja klubid pole mitte „erootilised“, vaid „pornograafilised“.

„Leian, et Hefner ise tahab ajalukku minna elutarga ja glamuurse mehena,“ kirjutas Steinem. „Viimane inimene, kellena mina ajalukku tahaksin minna, oleks HughHefner.“

„Naistele on ülimalt kasulik vabaneda seksi puudutavatest silmakirjalikest arusaamadest,“ vastas Hefner. „Mõni inimene kujutab ette, et seksuaalne revolutsioon oli meeste vandenõu, et saada rohkem naisi voodisse. Naisliikumise üks soovimatuid kõrvalprodukte on erootiliste impulsside seostamine tahtega kellelegi haiget teha.“

Hefner lisas, et on Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni esimese paranduse, kodanikuõiguste ja reproduktiivõiguste tuline kaitsja ja et ajakirjas on peale kaunite naiste muudki huvitavat.

Erootika- ja kultuuriajakiri

Playboys ilmus järjejutuna Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ ja hiljem avaldati ka John Updike’i, Doris Lessingi ja Vladimir Nabokovi loomingut. Playboy avaldas ka põhjalikke ja avameelseid intervjuusid paljude kuulsustega, nagu Fidel Castro, Frank Sinatra, Marlon Brando ja isegi Jimmy Carter, kes tunnistas, et on abielu rikkunud „oma südames“. John Lennon vestles Playboy’ga 1980. aastal, veidi enne kui ta mõrvati.

Playboy klubides alustasid oma tähelendu sellised meelelahutajad nagu George Carlin, Rich Little, Mark Russell, Dick Gregory ja Redd Foxx. Viimane klubi suleti 1988. aastal, kuna Hefner leidis, et need on „ajale jalgu jäänud“ ja „liiga „taltsad“.

Selleks ajaks oli ajakiri juba rahvusvaheliseks saanud ja impeerium hõlmas kasiinosid, kaabeltelevisooni ja filmikompaniid.

2006. aastal naasis Hefner klubiärisse, avades Las Vegase Palms Casinos Playboy Clubi. Samasugune klubi avati naisõiguslaste ägeda kisa saatel ka Londonis.

Mitte ainult süütu seks

Hefnerile meeldis rääkida, et kriitika teda ei morjenda. Ometi sai ta 1985. aastal kerge insuldi ja süüdistas selles režissöör Peter Bogdanovichi raamatut „Killing of the Unicorn: Dorothy Stratten 1960–1980“.

Stratten oli Playboy playmate, kelle mõrvas tema abikaasa Paul Snider, tappes seejärel ka iseenda. Bogdanovich, kes oli tol ajal Stratteni poiss-sõber, paljastas, et Hefner aitas Stratteni mõrva organiseerida.

Pärast insulti usaldas Hefner impeeriumi juhtumise oma feministist tütrele Christie’le. Talle kuulus endiselt 70 protsenti Playboy aktsiatest ja ta valis isiklikult välja iga kuu playmate’i ja kaanefoto. Christie Hefner juhtis Playboy’d kuni 2009. aastani.

Hefner lõpetas narkootikumide tarvitamise ja püüdis vähem pidutseda. 1992. aastal tõdes ta pisarsilmil New York Timesile: „Olen liiga kaua otsinud armastust valedest kohtadest.“

Naised, naised

Ka Hefneri abielud olid nagu teatrietendus. 1949. aastal abiellus ta Mildred Williamsiga ja sai temaga kaks last. Nad lahutasid 1958. aastal. 1989. aastal abiellus ta tolle aasta Playboy playmate’i Kimberly Conradiga, kes oli 27aastane. Ka sellest abielust sündis kaks last.

Enne pulmi küsiti Hefnerilt, kas ta peab maha ka poissmeestepeo. „Minu poissmeestepidu on kestnud 30 aastat. Miks mul seda praegu peaks vaja olema?“ vastas ta.

Nad läksid lahku 1998. aastal, kuid Kimberly jäi poegadega Playboy häärberi naabrusse elama. Nad lahutasid alles 2010. aastal ja aasta hiljem tegi Hefnerabieluettepaneku 24aastasele endisele playmate’ile Crystal Harrisele. Harris katkestas kihluse paar päeva enne pulmi, kuid abiellus Hefneriga siiski 2012. aasta lõpus.

„Võib-olla peaksin olema vaba,“ mõtiskles Hefner mõni kuu hiljem, „aga ma siiski vajan oma ellu romantilist suhet. Teiste sõnadega – olen väga romantiline inimene, ja kõik, mida ma abielu kontekstis otsin, on jätkusuutlikkus ja miski, mis tõestaks tüdrukule, et ma hoolin temast.“

85aastaselt tunnistas Hefner, et „pole kunagi leidnud oma hingesugulast“.

1974. aastal arutles Hefner oma pärandi üle ja nentis: „Kui meil poleks kunagi olnud Wrighti vendi, oleks meil ikkagi lennukid. Kui meil poleks kunagi olnud Edisoni, oleks meil ikkagi elekter. Ja kui meil poleks kunagi olnud Hefnerit, seksiksime me sellegipoolest. Aga võib-olla ei naudiks me seda nii palju. Võib-olla oleks maailm vaesem. Kui järele mõelda, oleks vaesemad ka mu sugulased.“