Tean, et bändinimedest on tavaliselt tüütu rääkida, aga mind on alati huvitanud, kas endale sellised lihtsamat sorti nime valinud bändid nagu Jungle, Free, Love, Face jne hiljem oma otsust ei kahetse? Teid on ju päris keeruline guugeldada!

Ma ei usu, et me seda kahetseks. Meid tegelikult suuresti inspireerisidki need bändid, keda sa just mainisid — Free ja Love — neil on kõigil nii imelised ja nii lihtsad nimed ning selles peitub ka oma võlu. Jungle võib küll olla guugeldamiseks veidi abstraktne, kuid meid see ei häiri. Sa lihtsalt valid endale nime, mis tundub tol hetkel loogiline ja elad sellega edasi.

Teid otsides tuleb esimeste vastete seas hoopis üks 2017. aastal valminud Austraalia ellujäämise draama. Oled seda näinud?

(Naerab) Ma ei ole seda näinud. Loodan, et see on ikka hea. Sa oled seda vaadanud?

Ma ka mitte. Lugesin vaid, et seal mängib Daniel Radcliffe…

No siis on see äkki hea?

Lähme nimede juurde korra veel tagasi — träpp on hetkel maailmas ülipopulaarne ja iga teine räppar on Lil — mis sinu Lil nimi oleks?

Ma oleksin kindlasti Lil T. See on mu initsiaal ja mul on T isegi kaela peale tätoveeritud. Tundub kuidagi loogiline.

Mis sa sellest träpihullusest muidu arvad?

See on ülipopulaarne terves maailmas ning nii läheb kõikide hulluste ja fenomenidega. Näiteks Pokémonid või kui kõik mängisid jojodega — see lihtsalt juhtub ja inimesed lähevad igasuguste trendidega kohe kaasa. Nende asjade globaliseerumisele aitavad muidugi kaasa ka internet ja Instagram, sest nii hüppavad inimesed kogu üle maailma ühel ajal samale rongile, mis teeb selle efekti veelgi võimsamaks.

Ja kaua see hullus veel kesta võiks?

On raske öelda. Noh, rock’n’roll ja klassikaline muusika ikka veel eksisteerivad. Kui need žanrid suudavad elus püsida, siis võib ka ju träpp?

Eesti ühel suurimal mõminaräpistaaril on teiega üks sarnasus. Jungle üritas oma karjääri alguses olla anonüümne ja ka nublu varjab kiivalt oma identiteeti. Kas selline salapära tuleb lõppkokkuvõttes ühele artistile kasuks või pigem mitte?

Meie saldus tuli ilmsiks kohe, kui me Glastonbury Festivalil esinesime ja televiisorisse sattusime. Anonüümsus ei tähenda ilmtingimata enese varjamist, vaid hoopis midagi muud. Kõige tähtsam on see, mida sa teed. Me tahtsime artistide, produtsentide ja muusikutena minna tagasi aega, kus muusika oli kõige tähtsam. Kuulajana sa ehk ei teadnud selle looja kohta nii palju kui sulle oleks meeldinud, kuid mingil määral tegi see asja palju enigmaatilisemaks. Arvan, et muusika taga peituv salapära on tähtis, sest kunst on oma olemuselt müstiline asi ja mida rohkem on inimestel selle kohta avastada, seda interaktiivsemaks see terve kogemus kuulaja ja publiku jaoks muutub. Kui nad peavad koheselt kogu info saamise asemel artisti avastamiseks vaeva nägema ja sügavamale süüvima, siis tegelikult muudab see fännide ja artisti vahelise sideme palju tugevamaks.

Nii et soovitad nublul varjus püsida?

Ei. Ma arvan, et ta peaks lubama asjadel lihtsalt juhtuda. Kõige tähtsam on, et asjad kulgeksid loomulikult.

Lugesin, et teie viimane album “For Ever” räägib peamiselt lahkuminekutest — kuidas on kõige nõmedam kedagi maha jätta?

Kindlasti sõnumi teel. Sa pead sellele inimesele silma vaatama ja rääkima tõtt. See kehtib muidugi kõige kohta siin elus. Tuleb olla võimeline inimlikuks suhtluseks ja mitte peita end tehnoloogia taha. See on kõige tähtsam.

Ja kuidas siis murtud südant ravida?

(Puhkeb naerma) Tuleb uuesti armuda.

Nii lihtne see ongi?

No ma armun iga päev väga paljudesse asjadesse. Selleks võib olla linn või plaat või lugu või raamat või film. Armumisel pole piire.

Millesse või kellesse sa viimati armusid?

(Puhkeb uuesti naerma ja mõtleb pikalt) See on saladus…Ta ei tea veel sellest.

Olgu, las see saladus siis hetkel jääb. Räägime hoopis bändist, kes teid Tallinnas soojendab. Gram-Of-Fun — oled nendega tutvust teinud?

Ma ei ole jõudnud neid kuulata, kuid olen põnevil. Kohaliku bändi kaasamine on meie jaoks oluline.

Nad saatsid sulle omalt poolt kolm küsimust. Esiteks tahtsid nad teada, mis on kõige tähtsam tehnika teie stuudios?

Arvan, et kõige olulisem oled sina ise ja su ideed. Tehnika on lihtsalt nende teostamise vahendiks. Kui sul aga puuduvad ideed, siis stuudios ei leidu midagi, mis sinu eest muusikat teeks. Sul võivad küll olla parimad süntesaatorid, trummimasinad ja mikfronid, kuid kui sa ei tee asja kirega ning ei luba endal olla aus ja loominguline inimene, siis on see kõik kasutu.

On teie laulukirjutamine rohkem nagu improsessioon või pigem produktsioonipõhiline?

See oleneb täiesti situatsionist. Mõnikord me istume ja jämmime, kuid Josh on teinud biite ka öösiti, kui ma olen stuudiost juba lahkunud. Võin olla ka kodus ja kirjutada valmis meloodia, mida me hiljem siis üheskoos edasi hakkame arendama. Iga idee inspiratsioon ja alguspunkt on erinev ning ma arvan, et see lisab ka igaühele neist selle omalaadse maitse ja tunde.

Mis on kõige veidram asi, mis mõnda teie lugu on inspireerinud?

See on väga hea küsimus! Toon meie eelmise albumi pealt ühe näite. Tead seda lugu, et Bon Iver kolis oma esimese plaadi tegemiseks ühte Wisconsini metsa? Meie eelmise albumi viimaseks looks on “Lemonade Lake” ja me kujutasime ette, kuidas Bon Iver istub keset metsa ihuüksi järve ääres. Seal järves pole aga vesi, vaid hoopis limonaad, ning me kujutasime ette, et üks naine astub sealt Halle Berry kombel välja ja kõnnib tema poole. Väga psühhedeelne, aga lõbus.


.
Kõlab tõesti lõbusalt! Lõpetamegi siis visuaalide lainel. Sa ei ole varem Tallinnas ju käinud — milline see sinu vaimusilmas välja näeb?

Loodan, et Tallinnas on väga ilus arhitektuur. See on ju päris vana linn ja mulle meeldib sellistes kohtades ringi jalutada. Täna olen ma Taanis asuvas linnas nimega Aarhus ja ma käisin vanalinnas jalgrattaga sõitmas. Armastan linnade ajalugu ja loodan, et eestlased on ka valmis pidutsema, sest me oleme äärmiselt elevil!

Jungle pani melomaanid kihama 2013. aasta alguses ja seda osaliselt ka oma anonüümsuse tõttu. Keegi ei teadnud bändi liikmetest suurt midagi, ent Daft Punki kiivreid ega nublu suusaprille ei kantud. Nende anonüümsus juhtus plaanimata — Tom ja Josh tahtsid lihtsalt täielikult muusikale keskenduda. Viis aastat hiljem on neil valmis saanud juba teine kauamängiv “For Ever”, mida täna õhtul ka Rock Cafes esitletakse. Erikülalisena astub kontserdil üles ansambel Gram-Of-Fun. Rohkem infot sündmuse kohta leiad SIIT!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid