Aivar Riisalut (57) ei leia Kroonika selle aasta edukate meelelahutajate järjestusest – ta esineb Meie Mehega küll endiselt täissaalidele, kuid tema kordades suurem sissetulek laekub siiski teistest ärivaldkondadest. Pealegi on Meie Mees talle ennekõike pigem vaheldust pakkuv hobi kui ettevõtmine, millega tegeleda igapäevase äraelamise nimel.

Riisalu võiks täna küll juba senitehtu vilju nautida, kuid see pole tema loomuses. „Vot nii passiivseks ei võimalda mu loomus mul muutuda,“ sõnab ta.

Aivarile ei meeldi rääkida rahanumbritest. See, et tal on elus üldjoontes väga hästi läinud, ei tähenda, et ebaõnn talle tuttav poleks. Kukkumisi on olnud, kuid nendesse ta ei takerdu ja neist kõva häälega ei räägi.

Riisalu edu valem võibki olla nii lihtne kui üks tema veendumusi – elus tuleb lihtsalt edasi minna ja kõik, mis tuleb, peab tulema.

„Elu on kinni juhustes,“ ütleb Riisalu.

Mis on sinu puhul see, mis on su edule kaasa aidanud?

Kui saabus nõukogudeaegne sula, hakkasid kõik järsku kooperatiive tegema. Minu esimeseks ettevõtmiseks said tavanditeenused – juubelid, sünnipäevad, matused. Olen olnud isamees, ilmaliku matjana inimesi matnud, teinud juubelitel õhtujuhtimist. Samal ajal töötasin Harju rajooni kinovõrgu direktorina. Olen alati toimetanud mitmel rindel korraga, sest see pakub mulle endale lihtsalt väga huvi. Suurde ärisse sattusin ma aga puhtjuhuslikult.