Juba aastaid on maailma õnnelikemate riikide eesotsas figureerinud Taani. Olen mõelnud, et üks suhteliselt hämar Skandinaavia riik ei saa ju nii rõõmsameelne paik olla, kuid kui kuulsin Taaniga seostatavat sõna hygge ja selle tähendust uurima asusin, taipasin, et võib ikka küll. Positiivsust ja helgust ei too taanlaste südametesse mitte aastaringselt lagipähe küttev päike – seda seal ju nii sageli ei paista –, vaid elustiil, mida selle muinasjutumaa elanikud viljelevad. Hygge’t nimetatakse hinge hubasuseks, rahustavatest asjadest saadavaks naudinguks. Ja nautida taanlased oskavad. Näiteks on nende kodudes hirmus palju küünlaid ja erineva õdususastmega valgusteid, mille abil enesetunne mõnusamaks muuta. Kunagi ei saa nende kodus otsa kakao ega kao vooditelt pehmed pleedid, kuhu alla on mõnus end kerra tõmmata.
Toosama hygge tuli mulle meelde vihmasel hommikul Uudo Sepaga intervjuud tegema tõtates. Kapuuts silmini, endamisi kirudes pähe kallavat vett, nägin eemalt meie superstaari lähenemas, olek soe nagu suvine Saaremaa.
“Ma ärkasin täna 5.30. Teles oli salvestus,” ütleb Uudo. Ta tellib kohvikus piparmünditee. Vaatan Uudot kõrvalt, seda, kuidas muhe muie tema suult intervjuu ajal hetkekski ei kao, ja mõtlen, et kui hygge saaks olla lihast-luust inimene, olekski see tema. Selline mõnus tüüp kadakate vahelt, kes räägib õhinal sellest, mida kõige rohkem armastab – laulmisest –, ja viskab sekka villast. Kõige rohkem omaenese pihta. Eestlane pole ju tavaliselt selline. Rohkem Uudosid ja hygge’t meie kõikide ellu!
