Vene üks esimesi kultusbände Mashina Vremeni ehk Ajamasin tähistab tänavu oma 50ndat tegevusaastat. Homme, 20. oktoobril jõuab juubeliturnee järjega Tallinna, Tondiraba Jäähalli.
Kui saurusbänd lähte sai, oli aasta 1969. Londonis oli biitlid jõudmas lõpusirgele. Meil Tallinnas murdmas esimesed läänemoodi tegevad bändid, solistid Jaak Joala, Ivo Linna, Tõnis Mägi, Els Himma ja Marju Kuut tantsuklubidest, restoranidest välja teleekraanilegi. Tõele au andes on vene Ajamasin veel tegevana ammu üle tiksunud kõik eesti tollased bändid. Seda magusam on meile tõik, et Moskva bänd sai õige hoo tähelennuks üle kogu planeedikuuendikku ja kaugemalgi sisse pärast esinemist aastal 1976 Tallinnas, Mustamäel peetud tudengifestival. Seda tõika on tunnistanud intervjuudes ka Mashina Vremeni juhtfiguur Aleksander Makarevitš ise.

Ajamasina startides oli Andrei kuueteistkümnene. Tänavu 11. detsembril 66seks saav mees on jäänud Venemaal kodumaise roki kumiiriks kauemaks kui vaid oma põlvkonnale. Hulk radikaalsema maitsega eestlasigi kasvas, jäi 1970/80ndates hindama Mashina Vremeni muusikat. Uuel aastatuhandel on nii mõnigi eesti mees „neelanud“ ehk enese teadmata oma lemmikuks alla vene Ajamasinalt pärit hitte. Tänu Aivar Riisalule teab iga meie mees laulda „... no vot, lõhnab nailonsokk“. Miks mitte ka neil minna nüüd homme kuulma jäähalli, kuidas kõlab vene megahitt „.. nu vot, novõi povorot“ originaalis.
Nii või teisiti, Andrei Makarevitš on põneva elukaarega kuju. Kuuldavasti maitsnud vahepeal ka Putini enda soosingut, on ta venelastele mõjuvõimult Pugatšova endaga võrreldava autorideena julgenud tsaari poliitikat ka kritiseerida, ja Putini ebasoosingusse langeda.

Tallinna saabumise eel intervjuus RusDelfi peatoimeta Andrei Shumakovile tõdes Mararevitš, et on poliitikast surmani tüdinud, ja meenutas tema elu muutnud esimest käiku Eesti pealinna. Tallinnal on bändi ajaloos eriline koht, sest just siin toimus 1976. aastal grupi esimene avalik esinemine väljaspool Moskvat.

Millist valikava publik Tallinna kontserdil kuulda saab?

Andsime endale hästi aru, et teeme juubelikava. Ühegi lauluga päris igaühele meeldida ju ei saa. Meil jagub erinevas vanuses publikut, sestap esitame ka erinevatest aegadest laule. Valisime väga iidseid, mitte nii vanu, ja uusi. Täitsa toimiv valik sai kokku. Aasta jooksul oleme esinenud selle kavaga erinevates paikades ja igal pool on hästi vastu võetud.

Need väga iidsed lood on 40 või isegi 50 aasta tagant?

Kas just ka 50ne, aga 40ne aasta tagant küll ja küll

Mis tunne on esitada aastakümneid repertuaaris olnud lugusid, on neisse aastad lisanud ehk hoopis uue tähenduse?

Uut tähendust võite ju kuulajana täheldada. Minu jaoks jääb see mõistatuseks. Esitan üht laulu, see on hea, kuni ühel hetkel lakkab see laul mind köitmast, pole enam kaif. Siis mingeid läbirääkimisi pidamata – tunnetame üksteist bändis niigi hästi – lihtsalt ei mängi enam kontsertidel seda laulu. Aga mõni laul jääb elama rahva jaoks edasi ja edasi. Nagu mingi palve, mis iial ei rikne. Juhtub, et kaevame siis loo välja ja proovime. Ei tõmba käima, loobume. Teine laul läheb uuesti käima. Kuidagi vaid tunnetuse pealt see valik meil käib.

Teie põlvkonnakaaslasest muusik Konstantin Nikolski on nimetanud, et uusi laule kirjutavad need, kelle vanad on kehvad. Nõustute?

Ei kommenteeri Nikolskit. Ta on kummaline inimene. Uued laulud kirjutuvad neil, kel need kirjutuvad. Kel ei kirjutu, need on sunnitud vanu esitama. Ja ongi kõik.

Tunnete te progressi, kui võrdlete end selle poeedi ja muusikuga, kes te olite 20-30 aastat tagasi?

Muidugi tunnen. Oleme paljut õppinud, kogemust on kõvasti juurde tulnud, nii muusikas kui poeesias. Ja üldse, kui palju on võimalused muutunud! Ei tule enam eksisteerida neis tingimustes, mis meil 50 aastat tagasi olid.

Ei igatse taga aegu „oleks ma nüüd veel 30aaastne“...

„Ma ei seedi üldse sententse, mis algavad sõnaga „oleks...“. Oleks’eid pole olemas. Pole mõtet oleks’itele aega raisata, elada tuleb käesolevas päevas.

Kümnekonna aasta eest filmis „Millest mehed räägivad“ laususite ju ka, et on vaid olevik, aga tulevikku polegi olemas. On’s restoranid, auto, kodumaja ka needsamad, mis teil alguses olid?

Seal filmis ei rääkinud ma ju omi mõtteid, vaid väljendusin kui näitleja. Ei, restoranid vahetuvad, autod vahetuvad. Aga mitte selles pole ju põhimõtteline vahe. Peamine vahe – oli see, kui sul polnudki autot ning siis kui see su ellu ilmus. Aga kui sul on juba auto, see jäi vanaks, ostsid uue – see pole ju enam põhimõtteline muutus.

Millal sai teie elus teoks see põhimõtteline muutus?

Millal ma auto otsin? Aastal 1979 või 1980. Siis olid Žigulid, kuis teisiti?

Vladimir Võssotskil, näiteks, oli Mercedes.

No ma pole ju Võssotski. Minul polnud naiseks Marina Vladi (prantsuse filmidiiva – toim.).

Tallinnas esinenud Boris Grebenštšikov ütles, kui siinne publik kontserdi poole peal ikka veel korralikult toolidel istus: „No kuidas teie küll olete ikka nii vagurad!“ Kui erinev on publik Tallinnas, Moskvas, Peterburis, Tšeljabinskis...

On erinev. Siberis üldse on publik rahulikum. Moskvas, Piiteris ollakse emotsionaalsemad. Lõunas veel enam.

Seal tullakse lava ette tantsima?

Ka seda juhtub. Kuidas keegi oma tundeid näitab, on tema enda asi. Igaüks kuulab nii, kuidas talle mõnusam. Kui publik jääb seljad sirgu istuma, ei tähenda see, et neile ei meeldi. Kui ei meeldi, siis kõnnitakse minema.

Millise publikuga tunnete teie end laval kõige paremini?

Millisega iganes. Tunnen end hästi, kui hääleaparaat toimib, nagu peab. Kui lavavalgus on hea, et kontsert paistab välja, nagu mõeldud. Edasi on publiku endas asi, mina ei taha ette öelda, kuidas käituma peaks. Minu poolest, seisku publik kasvõi pea peal, kui neil on nii mõnusam kuulata!

Näitlejad kuulatavad saalist lavale ära, kuivõrd on publik nendega kaasas.

Nii minagi. Ka see, kui nad väga vaikselt istuvad, ja pausihetkedel pole hingamistki kuulda, on hea tagasiside. Nagu see, kui nad meiega kaasa laulavad. Heal sidemel on erinevaid vorme.

Kuuldavasti sai kahe Vene bändi – Mashina Vremeni ja Akvarium – pikk sõpruselugu lähte 1976. aastal Tallinnas festivalil. Kuidas täpsemalt?

Me lihtsalt kohtusime seal. Nemad viisid meid pärast Peterburi, meie neid Moskvasse. Vaid kahe ühise kontserdi peale sai kumbki bänd tuntuks ka väljaspool oma kodulinna.
Tallinnas oli see tudengifestival, peeti Mustamäel. Osales tudengibände erinevatest linnadest, oli ka mitu eesti kollektiivi, Gunnar Grapsi mäletan... Kõik ei tule enam meelde. Kõik oli väga tore, Moskvas midagi taolist korraldada oli tollal mõeldamatu.

Miks?

Sest ei olnud Moskvas midagi sellist. Rocki peod ja elu käisid Moskvas väga paksu põranda all.

Täpselt nii, nagu nüüd Viktor Tsoi stardist vändatud mängufilmis „Leto“? Komsomolitöötajad seerisid rokikeldrite uste ees ja passisid saalis korda valvata...

See film ei seadnud endale ülesandeks kirjutada ajalooõpikut. Ent atmosfäär oli sarnane, tabatud meeolult väga hea film.

Vene rokk, kas ju teadlikult, aga panustas siiski oma jõu NSV Liidu lagundamisse. Praegu valitseb Venemaad taas täiega autoritaarne režiim, ja jällegi on rokkarid, kas just lausa barrikaadidel vastu seismas, aga väga otse välja ütlemas oma hoiakut, meelavaldustel osaledes jne.

Mind on surmani ära tüüdanud jutud poliitikast. S...a see Nõukogude Liit põrandaalustele rokkaritele tollal üldse korda läks, lagunegu siis laiali või ärgu lagunegu. Isekeskis leidsime end hoopis teises elus. Kõik me koos elasime kapslis, mis moodustus biitlitest ja rollingutest. Sellest, kuidas ehitada mitte milleski omale võimendusaparatuuri. Ei me uskunud siis, et midagi võiks üldse muutuda. Kõik see tundus kõigutamatuks jäävat veel sajandeiks. Nii õppisime selle pasa sees elus püsima. Ja ärge tehke tagantjärele meist mingeid revolutsionääre! Kui see kõik juhtus, olid need suurima ime ja rõõmu päevad. Jumal tänatud, et see kõik meie elu jooksul toimus ja et olime veel piisavalt noored.

Aga tänasest rääkides?

On tohult palju asju, millega ma rahul ei ole. Ma räägin sellest avalikult. Ja saan sellest pähe. Kuid juhtida meeleavaldusi, pole minu kutsumus. See mulle kohe üldse ei meeldi ja ma ei hakka sellega iialgi tegelema.

Mida arvate Akvariumi liidri Boris Grebenštšikovi tervalt satiirilisest hitist “Вечерний мудозвон” („Õhtune mudakell“)?

Tavaline Grebenštšikovi laul. Minul oli nelja aasta eest laul “Четыре неразлучных таракана и сверчок” („Neli lahutamatut prusskat ja kilk“). Ju lihtsalt käisid seesugused siis mulle pinda, nüüd aga juba kõigile.