Esimese signaali, et midagi on valesti, andsid Kati sõnul kassid. "Nad olid närvilised. Siblisid ja sehkendasid, segasid ja loksutasid," meenutab Kati. "Teisel korrusel hüppasid väikesed tiigrid jalgadesse, askeldasid ja hoiatasid. Tiks-tsärr-tiks-tsärr..., plõnk-plõnk... Valgus kadus korraks – tuli tagasi. Plinkis ja väreles ja haises. Sädemed. Juhtmepundar peenikeste traatide küljes osatas liigset usaldust."

Peagi olidki leegid laes. Enne tuletõrje saabumist tühjendas väimees Mihkel Babtšenko Kati sõnul kaks kustutit nii õnnestunult, et toas jäid leegid vagusi. Katuse all aga jätkasid need oma võidukäiku. Päästeameti meeskonnad saabusid 11 minuti pärast.

"Ära põles natukene asju, märjaks sai natuke rohkem," sõnab Kati. "Laste ja noorte toad jäid täiesti puutumata. Aitäh, Raplamaa päästeteenistus! Päästeamet tunnustas ka mu väimeest efektiivse, kiire ja täpse tegutsemise eest. Katusealust tuli aga valvata terve öö."