"Hästi oluline on aru saada, et isa kirjutas Sipsiku tegelase 1961. aastal, kui tal polnud veel ühtegi last ja loomulikult oli üks lastele mõeldud tegelane 60ndate aastate Nõukogude Liidus natuke teistsugune kui 2020. aastal Euroopas. Kinno minnes pole meievanustel ja vanematel inimestel põhjust sellest filmist oma lapsepõlve otsida, see on mõeldud ja tehtud tänastele lastele," rõhutas ta. "Eno Raua tegelaste ja karakterite põhjal on aastate jooksul ilmunud kümneid ja kümneid lavastusi, filme ja muusikašõusid ja ma võin terve pere nimel öelda, et see uus "Sipsik" oli üks paremaid neist."

Raua sõnul on terve pere kollektiivselt väga rahul ning isegi ema Aino Pervik olevat suhtunud loomingulisse tulemusse positiivselt. "Minu isa uskus ka seda alati, et kui võetakse raamatu põhjal karakterid ja tehakse film, siis seal peab olema läbiv süžee, tegelased peavad arenema ja on selge, et selleks on vaja juurde mõelda sündmusi ja mõned kõrvale heita. Aga eks ole südantsoojendav ja tore näha, et ka 60 aastat hiljem elatakse Sipsikule kaasa, teda peetaks oluliseks ja et on puukoore alt tulnud sadu "sipsiku-eksperte". Paavst võiks veel kirikuvande alla ka panna, siis oleks komplekt täiuslik! See ei ole depressiivne film, seal pole mingit slängis jauravat röhitsevat patsaani."