Näidend tõukub ühest Eesti enimtsiteeritud filmist, Sulev Nõmmiku legendaarsest telelinateosest „Mehed ei nuta“. Tsitaate oma igapäevases sõnavaras kasutades ei anna me endale sageli aru, kust need pärit on või mis kontekstis neid algselt kasutati. Nii on sündinud eraldi sõnavara, mida me ühtmoodi mõistame ja armastame.

„Professor sai värske õhu mürgituse“ algab hetkest, mil filmist tuttav Professor arvatava osoonimürgituse tõttu minestab. Raamjutustus pöörab filmi tegevusega mitu korda ringi, luues oma aegruumi, kuid viies vaataja samas ka läbi müüdiks saanud filmi.
Näidendi idee põhineb nn. unenäoargumendil, mille tuntuim käsitlus pärineb Hiina filosoofilt Zhuangzilt, kes näinud kord unes, et ta on muretult ringi lendav liblikas. Ärgates hakkas ta kahtlema, kas ta on tõepoolest professor, või on ta äkki hoopis liblikas, kes hakkas just nägema und, et ta on professor.

Meie lavaloos on filmis „Mehed ei nuta“ toimunu tegelikkus ning sealt tuttavad tegelased, ka Professor, päriselt olemas. Kusagil selles loos on olemas ka noor lavastaja Sulev Nõmmik, kuid ükski näidendi tegelane temaga isiklikult tuttav ei ole.
Saame naerda vanade, filmist tuttavate naljade üle, kuid pealiinis tegeleb näidend – samuti huumori võtmes - eneseotsingu- ja endaga leppimise küsimustega, mõtiskleb unistuste täitumise võimalikkuse ja tuleviku maailma üle.