Gruusias käies mõistis Kethi üht suurt erinevust Eesti ja Gruusia kultuuride vahel. "Eestlastel ei ole joomiskultuuri, me ei oska juua alkoholi," hüüatab ta.
"Seal ei ole niimoodi, et "Terviseks!" ja kulistad. Seal võetakse üks vein, kõik istuvad suure laua taga, laud on kaetud. Kõikidega lüüakse kokku ja siis on toost ja inimene räägib, peab maha 10-15 minutilise toosti," rääkis Kethi.

Kõige olulisem, mida Kethi ja Anzor teineteisele pakkuda saavad, on mõlema sõnul aeg, sest kunagi ei tea, kui palju neile seda koosolemiseks antakse.

"Kevadel, pandeemia kõrgpunktis olime pea viis kuud füüsiliselt lahus. Saime paarina kokku veebruaris ja juba märtsis sõitis Anzor tagasi kodumaale," rääkis Kethi 2020. aasta oktoobris. "Olen nagu paljud Eesti naised, kelle mees töötab võõrsil, või nagu missioonil viibiva sõduri naine, kes aina ootab oma meest koju. Ma ei tea täpselt, millal ta tuleb. See kõik paneb elama momendis ja mitte tegema pikki plaane."

Kethi hoolitseb, et Anzoril oleksid kenad riided seljas, kohtumiste kalender paigas ja toit laual. Ta nimetab end mehe assistendiks kõikides tema tööalastes toimingutes Eestis ja see meeldib talle: "Enda aeg ja pühendumine ongi see, mida saan talle pakkuda ja mida ta väga hindab."

Jaga
Kommentaarid