Olid mõne aasta auväärse erakonna juht ja püüdsid konservatiivsust jämedast otsast maha saagida, ent lahkusid sealt enne, kui säsini jõudsid. Miks sa väsisid?

Andsin oma parima, et IRL muuta avatuks ja uuendusmeelseks erakonnaks, kuid ei leidnud piisavalt toetust. Sama võitlus käib nüüd uuesti parempoolsete ja Helir-Valdor Seedri vahel. Seal ei ole midagi muutunud. Tookord hakkas see mulle vastu. Erakond oli võtnud mulle vastuvõetamatu suuna. Ebamugav oli.

Esmaspäevased koosolekud võisid taanduda aruteluni, kas homod on inimesed või ei ole, kas naised tohivad teha aborti või ei ja miks EKRE on nii populaarne ja miks IRL ei ole. See ei ole see, mille pärast mina Mart Laari kutsel kunagi poliitikasse läksin. Maailm koosnebki inimestest, kellel on erinevad arvamused, aga minu küsimus endale oli: kas jätangi end sundolukorda? Esialgu kannatad valu ära, mis tekib, kui oma põhimõtete vastu lähed. Kannatad lootuses, et valu läheb ise üle. Aga ei lähe. Ühte olen ma enda kohta õppinud – mulle ei sobi üldse sundolukorrad, kus mu vabadus tegutseda on piiratud. Inimene peab elama, mõtlema ja tegutsema vabalt. Ja Isamaa valis oma suuna, mina enda oma.