Just see on juhtunud Remmelite dünastiaga, kelle perepea Taavo Remmel suutis juba varajases nooruses mööda Venemaa avarusi kontsert-tuuridel reisides kümneid tuhandeid kuulajaid pahviks lüüa oma virtuoossuse, küpsuse ja teravmeelsusega. Õnneks on tekkinud suhteliselt ootamatu olukord, kus "kuningas" ei ole pidanud kõrvale astuma selleks, et noored printsid tiibu sirutada saaks vaid kõik mahuvad kenasti ära - isegi veel enam, suisa täiendavad teineteist ja rikastavad kogu Eesti jazzi-ilma.

Juba ilmselt viimased 10 aastat ei möödu ühtegi Jazzkaart, kus igal päeval vähemalt üks Remmel ei oleks laval. Tihtilugu on neid ka laval rohkem kui üks korraga ning rääkimata sellest, et seoses Joeli ja Heikko (jah, meil oleks kõigil põhjust minna üle nende ümbernimetamisele ainult eesnime põhiselt, nagu Elon, Pharell, minu poolest ka Bono või Madonna) asendamatusega paljude artistide jaoks on mõnel festivalil tehtud kava ümber spetsiaalselt hoopis nende härrade vakantsust arvesse võttes.

Muidugi on see tandem kõige võitmatum just koos. Parim näide sellest üheshingamisest on Joel Remmel Trio ja parim tõestus näite pädevusest kõikide auhindade koju toomine, mis Eesti jazzis üldse võimalik on. Aga loomulikult ei ole loorberid peamine - kõige tähtsam on kümned tuhanded tänulikud kuulajad, kes Eesti jazzmuusika ja Remmelite dünastia vahele täiesti põhjendatult on hakanud võrdusmärke tõmbama!

Meil on au ja suur rõõm, et Joel ja Heikko on meie "Vaikelu #5" artistid.

Head kuulamist ja ilusat Rahvusvahelist Jazzipäeva meile kõigile!