"Üllar Jörberg oli ebateadlik camp, ta tegi seda alateadlikel ajenditel. Ma usun, et ta nautis seda, mida tegi," rääkis ta. "Tema repertuaaris oli üle tuhande laulu. Ütleme ausalt, et enamik meist neid vabatahtlikult ei kuulaks. Aga see jälg, mis ta selle suhtumise, hoiaku ja oma eripäraga on jätnud meie kultuurilukku... Tänapäeval pole sellist camp-artisti," rääkis Vahur Kersna R2 hommikuprogrammis.

2019. aastal meenutas Jörbergi abikaasa Ester tema ärasaatmist. "See oli Üllari soov, et tema tuhk puistataks Vil­jandi järve äärde. Sealt lossimäe nõlvalt on järv ilusti näha. Nüüd saab ta sealt seda vaadet imetleda," meenutab Ester Jörberg oma kalli muusikust abikaasa ärasaatmist.

Üllar ei jõudnud enne surma Estrile öelda, kuhu täpsemalt võiks tema tuha Viljandi järve ääres puistata. Estrile meenus, et kord varem oli Üllar näidanud talle järvepoolset lossimäe nõlva, aga hoopis teisel põhjusel. "Üllar lasi poisikesena sealt suuskadega alla," teab Ester. "Kusjuures see nõlv on seal nii äkiline, et… vaata et isegi 80kraadine."

See oli ka üks põhjusi, miks Estrile tundus järsk nõlv olevat ideaalne koht – seal ei saa ringi trampida ükski kodu- ega ka mitte inimeseloom.

Samal ajal, kui Üllari poeg asus kallakul urni raputama ja tuhk käis justkui viimseks hüvastijätuks Estri eest läbi, lasi Üllari lapselaps lahti sinimustvalge õhupallidekimbu – kimbu kolme suure palliga. Estri sõnul ei tahtnudki nad väga palju õhupalle taevasse saata, et mitte kohapeal suurt tähelepanu äratada.”

Ester muutus härdaks, tema silmad valgusid märjaks: "Õhupallid olid heeliumiga täidetud ja panid kohe maru kiiruga lääne poole minema – ära üles pilvedesse ja… läinud nad olidki." Viima­seid sõnu öeldes Estri hääl murdub. Ta peab hetkeks pausi, ja jätkab siis: "Mina pildusin samal ajal nõlvale karikakra- ja rukkililleõisi. Need langesid koos tuhaga maha ja… oligi pidu läbi."