Karmen Jolleri padjaprintsess Rossa ja tahumatu Pontu

Perearst Karmen Jolleril (45) on kodus viieteistaastane papilloni tõugu Rossa ning seitsmeaastane krants Pontu.

"Vanadaam on meil tõeline padjaprintsess, sest talle meeldib lebada suurel valgel padjal. Talle meeldiks, kui ka pereliikmed oleks tema ümber lesimas või pikutamas. Rossale on pere kohalolek väga oluline. Ta on meeletult intelligentne, aga kahjuks on vanadus oma töö teinud ja ta ei näe ega kuule enam hästi."

ROSSA on Karmen Jolleri ustavaks kaaslaseks olnud juba viisteist aastat. Nüüd kimbutavad vanaprouat juba südame­puudulikkus ja kuulmis­häired, aga oma pere­naise lähedust naudib ta väga.

Karmeni sõnul on tema teine koer Pontu aga tahumatu ja üliaktiivne. "Pontu on täiesti püsimatu ja see on talle ka korduvalt saatuslikuks saanud. Kui me ta võtsime, siis saime koera asemel känguru. Ta hüppas üle kõrge koduaia otse auto alla ja murdis puusaluu. Ja teinekord, talvel, üritas ta taas üle aia kalpsata, aga jäi esikäppadega aia vahele kinni. Ulgus seal keset ööd, kuni me ta vabastasime. Pärast seda pole ta enam üritanud ära joosta," jutustab perearst.

Rossa olevat Karmeni koer ja Pontu tema kaasa Jüri jagu. "Pontu on Jüri pärast kogu aeg hirmus mures. Kui Jüri pole läinud õue temaga jalutama või niisama tegelema, tuleb ta lauldes mulle oma muret kaebama. Kord oli Jüri liiga kaua garaažis ja siis Pontu hädaldas, ise peaga garaaži poole viidates," naerab Karmen. "Rossa on aga tõeline kehakeele ekspert. Ta annab täpselt teada, mida soovib. Ja iga kord kui ta on söönud, siis tuleb ja annab mulle musi. Nii saan aru, et Rossa on söömas käinud."

PONTU on täielik vastand Rossale – püsimatu ja tahumatu, aga suure südamega. "Pontu näol saime känguru, kes kipub alatasa üle aia hüppama," sõnab Karmen.

Rossal avastati sel talvel kõhuõõnes põletik, mis päädis operatsiooniga. "Ta ei söönud midagi ja midagi ei püsinud ka sees. Olime kohutavalt mures. Lisaks avastasin tal stetos­koobiga kuulates südamepuudulikkuse ja nüüd võtab ta nagu inimene neli korda päevas südamerohtusid. Nende talle manustamine on omaette ooper, sest ega ta loll ei ole. Tabletid tuleb osavasti toidu sisse peita."

Peep Talvingu Elli haugub öösiti

Regionaalhaigla ülemarsti ja teadusnõukoja liikme doktor Peep Talvingu (55) karvane sõber on Pembroke'i Walesi korgi Elisabeth, keda pererahvas hüüab Elliks.

HELL, AGA LÄRMAKAS Peep Talvingu korgil Ellil on tavaks öösiti lindude peale haukuda.

"Elli on väga truu, hell ja kohutavalt lärmakas," räägib Peep. "Kui miski on tema jaoks segav, näiteks öösel mõni lind aias, siis ta haugub ja haugub, ning kui uks lahti teha, kihutab linnule järele. Lind lendab ära ja siis ta hetkeks rahuneb – kuni järgmise korrani. Ta tõesti tahab linde kogu aeg korrale kutsuda. Kui miski on tema jaoks stressor, siis sellega ta ka tegeleb."

Doktor Talving teeb igal õhtul koos oma elukaaslase ja Elliga kolme kilomeetri pikkuse jalutuskäigu. "Iga kord ma hämmastun, sest kuigi Elli püherdab kõige võimatumates kohtades, näiteks poris või kraavis, on tal sussid koju jõudes kui võluväel puhtaks saanud. See on uskumatu, millise vett ja mustust hülgava karvkattega on korgid. Tõsi, nad ajavad meeletult karva. Vähemasti meie Elli ajab ja see on suisa konstantne, mitte aastaaegade vaheldumisega seotud, nagu tavaliselt koerte puhul."

"Elli on väga truu, hell ja kohutavalt lärmakas." Peep Talving

Elli on tõeline karjakoer, kellele on oluline, et pere ehk kari laiali ei valguks: "Vaatad küll ta jalakesi ja mõtled, et kuidas ta suudab karja koos hoida, aga ta tipib hirmus võimsalt oma lihaseliste jalakestega. Teinekord on nii, et hakkan Elliga kahekesi jalutama minema ja näiteks elukaaslane ei tule või pole end veel valmis pannud – siis Elli ei liigu paigast. Ta ei saa aru, et mis mõttes on minek ainult minuga. Tema jaoks on oluline, et punt on koos. Siis on ta rõõmus."

Peep ütleb, et veedab meelsasti aega vabas õhus, ja seda teeb ka Elli. "Ta on alati valmis. Olgugi et laps on temaga käinud päeval ühel ringil – ta on nõus meiega ka õhtuse pika ringi tegema. Korgide saladus on, et nad teevad mikropause ehk iga natukese aja tagant seisatavad, uudistavad ja puhkavad. Nii võib ju lõputult uutele seiklustele vastu minna, kui vahepeal jõudu koguda."

Peep tunneb ka veidi süümepiinu: "Elli ootab pidevalt, et temaga tegeletaks ja tema tarmukust arendataks. Seda, milleks tal on soov ja võimekus, ei suuda me kahjuks kogu aeg ära teenindada ega talle uusi põnevaid tegevusi välja mõelda".

Koroonakriisine talv ja kevad olid doktor Tavlingule tõeline väljakutse, aga Elli polevat sugugi aru saanud, et kusagil on pandeemia. "Tema ikka ootas mind oma pikutuspaigal ja oli väga õnnelik, kui õhtul lõpuks koju jõudsin. Ta ei pidanud väga palju üksi olema, sest teised pereliikmed olid normaalsel ajal kodus."

Krista Fischeri retriiverid on kui öö ja päev

Teadusnõukoja liikmel, Tartu ülikooli matemaatilise statistika professoril Krista Fischeril (50) on kodus kaks kuldset retriiverit, kümneaastane Lennu ja seitsmeaastane Ruudi, kes perenaise liikumises hoiavad. Krista sõnul on tema koerad küll ühte tõugu, kuid iseloomult nagu öö ja päev.

"Lennu on tõeline elunautija. Kui ta oleks inimene, siis oleks tema lemmikkohad spaad ja massaažisalongid. Tema jaoks on aga suurepärane spaa nii selge veega järv kui mudane mülgas – viimane on vast isegi toredam – või siis imepisike basseinike võõras aias, kuhu ta mingil juhul minna ei tohiks, aga pererahva keeldudest hoolimata siiski läheb," räägib Krista. "Lennu spaaprotseduuride hulka kuulub paraku ka aroomiteraapia, mida saab mõne mõnusalt lõhnava asja peal püherdades – ei taha neid kõiki nimetadagi, aga ühe näitena võib tuua surnud varese. Pererahvas paraku ei oska selle üle väga rõõmustada.

Ruudi on märksa temperamentsem ja kärsitum. Ta ei viitsi pikalt ühes kohas mõnuleda, vaid peab kogu aeg endale mingit tegevust leidma. Selleks on tihti millegi närimine – kevadel meeldib talle võililleõisi süüa."

"Oli tore, kui koer pea sülle, või arvutihiirt liigutava käe alla pani." Krista Fischer

Krista ütleb, et talle on jäänud mulje, et Ruudi lemmikvärv on roosa. Näiteks on tema lemmikmänguasjadeks üks suur pehme roosa notsu ja roosa piiksuv pall, mille häält ta püüab järele teha. Ruudi on Krista sõnul väga "emmekas", koju tulnud perenaist tervitab ta vahel väga häälekalt, valju ulgumisega.

Ruudile, erinevalt Lennust, meeldivat väga kassid. Ühe naabri kassiga olevat ta juba peaaegu sõbraks saanud. Lennu aga norivat võõrastelt paitamist. "Kui teele satub koerasõber, kes teebki pai, siis viskutakse tema jalge ette selili ja nõutakse pikka ja põhjalikku kõhusügamist."

Sel kevadel tuli Kristal nakatumisnäitajate prognoose pidevalt Zoomi kaudu tele-eetris jagada ja ükskord sattusid ka Lennu ja Ruudi kaamerasse. "Esinesin varahommikul "Terevisiooni" saates. Varahommikul on koerad alati väga rõõmsad selle üle, et inimesed on ärganud ja jälle nende juurde tulnud, ja nii oli ka tookord – suurest rõõmust võtsid nad taustal ette suuremat sorti müramise ja tralli. Mul on tunne, et ega minu juttu vist palju ei kuulatudki, sest koerte möll oli huvitavam."

Krista on väga tänulik, et sel hullumeelsel kevadel olid tal kaks karvast sõpra kodus olemas. "Elu oli kohati nii kiire, et päeva jooksul nagu ei tohikski arvuti tagant püsti tõusta, aga koerte pärast tuli ikka jalutuskäike ette võtta ja need aitasid olulisel määral füüsilist aktiivsust hoida. Samuti oli tõsiste teemadega töötades nii tore, kui koer vahel tuli ja pea sülle või arvutihiirt liigutava käe alla pani. Aga ka siis, kui arvutilaua all jalgade soojendaja oli."

Mario Kadastik leidis tänu koertele abikaasa

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia presidendil, füüsik Mario Kadastikul (39), kes aidanud viiruse leviku prognoose koostada, on kodus nii kassid kui koerad. "Kassid on tõutud, koerad aga siberi huskyd, kes on väga inimsõbralikud ja totaalsed jutuloomad. Nad ei haugu, pigem jutustavad või laulavad. Nad eelistavad magada toas diivanil, mitte õues hanges, kuigi on kelgukoerad. Siiski talvel veavad ka hea meelega kelku. Koroonakriisi ajal oli hea aeg-ajalt panna kõrvaklapid pähe, audioraamat käima ja koertega jalutama minna. Selline mõnus vaikne omaetteaeg koos füüsilise tegevusega värskes õhus."

KODUKONTOR Huskyd Sparky ja Jack on meeleldi koos peremees Mario Kadastikuga õues lesimisalusel. Nad käivad ka oma peremehega tööl kaasas.

Mario on oma lemmikutele väga tänulik, sest leidis koerte kaudu elu armastuse, Kadi. "Oleme naisega koos just tänu ühisele huvile koerte vastu ja ühistele koertenäitustel käimistele," ütleb ta.