Juhan Aare oli Toomas Lepale (71) lähedane sõber, kellega ta käis läbi perekonniti. Toomas nägi Juhanit viimati nädalapäevad tagasi, kui sõber oli sunnitud haiguse pärast viimase kuu veetma ratastoolis. See avaldas Juhanile suurt moraalset mõju. Toomas on öelnud, et Juhan oli ju üks neist, kes käis iga päev jõusaalis ja rääkis kõigile, et iga päev tuleb käia jõusaalis ja tõsta raskusi.

„Juhan Aare vaieldamatud tipphetked poliitikas olid Fosforiidisõja võitmine, Suveräänsusdekreedi vastuvõtmine ja MRP tühistamine NSVL Rahvasaadikute kongressil,“ meenutab Toomas Lepp. „Juhan Aare tipphetked ajakirjaniku ja filmimehena olid film „Eestlased Kremlis“ ja eepilised kuusteist telesaadet „10 otsustavat aastat“ ETV-s. Filmi on tema internetilehel GLOBAL MIX vaadatud 1, 5 miljonit korda. Kas rekord Eesti filmi puhul? Juhan kutsus mind selle filmi režissööriks ja kuigi ta kirjutas stsenaariumi, millest oleks saanud mitu filmi, kujunes meie koostöö viljakaks. Eelmistel kümnenditel tegime Juhaniga koos veel üle poolesaja saate metsadest, meditsiinist, UFOdest, ratsutamisest ja Eesti tõukarjast.

Juhani sõpraderingi kuuluvad Vabariigi President, paljud tippteadlased, edukad ettevõtjad ja teised, kes Juhaniga dialoogi pidades jänni ei jää.

Juhan jäi endale kindlaks ning lubas fosforiidikaevandamisele lõpuni vastu seista, et kaitsta meie maa tegelikku varandust – põhjavett. Sellega sattus ta loomulikult vastuollu Euroopaga ühinenud Eesti ministrite ja geoloogidega, kes nüüd fosforiidikaevandamist ohutuks peavad. Remargi korras – ikkagi sai Saulusest Paulus, kuigi Saulist Pauli ei saanud.

Ja ega fosforiidimaardlad, mis sisaldavad miljardeid tonne seda väärtuslikku toorainet ainult Moskvale huvi pakkunud – Euroopa komisjon on kinnitanud meie fosforiidi Euroopa strateegiliste varude hulka. Nii et tänapäeval fosforiidile vastu seista, tähendab pea tulle pistmist. Juhan pistis. Kord kui läksime fosforiidisõpradest keskkonnasaate jaoks lugu tegema, ei tahetud meid isegi sisse lasta. Juhan aga oli Rakverest toetajad kaasa võtnud. Ja nii sai lugu ikka tehtud. Ta vedas vägikaigast ka keskkonnaministeeriumiga, kes polnud sulgenud 30 aastat tagasi tehtud puurauke. Keskkond Juhani agendast ei kadunud.

Nii nagu ei kadunud ka Moskva Rahvasaadikute kongress. Peale saadikutöö tegi Juhan seal ka vabatahtliku filmioperaatori tööd jäädvustades kaadreid, mida praegu ajaloolased uurivad.

Oma viimase intervjuu andis Juhan Aare mulle ja Hannes Rummile suvel, kui filmisime dokfilmi „Riigikogu direktor“ Ülo Nugisest. Tema arhiiv on põhjatu. Juhan oli kaamera käivitanud Edgar Savisaare sünnipäeval aastal 1989 Moskva hotellis ja nii jäädvustus ka suurepärane episood, kus veel kord sai kinnitust aksioom Eestist kui laulurahvast – Kremli kõrval Moskva hotellis kõlasid rahvuslikud laulud ning Savisaar ja Marju Lauristin olid veel sõbrad.

Teist Juhan Aaret ei tule. Nagu ei tule ka uut suveräänsusdeklaratsiooni ega NSVL Rahvasaadikute kongressi. Kindlasti aga on tulemas või juba sündinud uus puhta vee eest võitleja, sest niikaua, kui meil seda on, kuulume maailma viie rikkama riigi hulka. Armas sõber Juhan võib sealpool rahulik olla, kindlasti teeb keegi ka sellest veel dokumentaalfilmi, millel on 15 miljonit vaatajat.“