"Õppetund karuga anti kätte üsna Gröönimaa sõidu algul. Ühel õhtul läksime laevalt maale. Korjasime rannast Siberist kohale uhtunud puitu. Saagisime, tegime lõkke, küpsetasime liha, laulsime, mängisime parmupilli. Relv oli ühe kivi peal, laskemoona hoidsin taskus. Ilus õhtu lõppes nagu oli alanud – õnnelikult. Hommikul hakkasime ankrut üles tõstma, et ära sõita, kui kapten Priit Kuusk ütles: "Karu!"

Lõkkeplatsi juures, kus olime õhtul olnud ja mille ilusasti ära koristanud, nuuskis ringi jääkaru. Nuuskis ja tuli siis vette. Ujus meie laeva juurde ja vaatas paari meetri kauguselt meile otsa.

See oli mulle õppetund – kohta, kus elavad maailma suurimad kiskjad, ei tohi võtta ohutuna. Ekspeditsiooni eel olin kaks kuud harjutanud relvast tulistamist, aga tol hommikul jõudis kohale, et ootamatuks kohtumiseks jääkaruga puudub mul närv ja kogemus. Võtsin kohe ühendust kahe Teravmägedel töötava loodusgiidiga, kellest said meie kaitsjad. Järgmistes peatuspaikades järgisime nende juhendamist. Nad tunnevad olusid. Kehtib reegel, et enne kaldale minekut võtab juht binokli ja skaneerib kalda läbi. Lisaks peab alati olema grupis üks püssimees, kes ei tegelegi millegi muu kui ümbruse jälgimise ja inimeste valvamisega. Igal aastal on Teravmägedel karude rünnakuid."