"See oli peamiselt vaimne vägivald. Ma ei saanud koju minna turvatundega. Iial ei teadnud, mis olukord ukse tagant vastu vaatab," ütles Birk Kroonikale.

"Kõik vägivallatsejad on ühesugused. Nad trambivad teiste peal, tõstavad oma enesehinnangut teiste arvelt, kas või täiesti ebaloogiliselt käitudes. Mäletan, et kord läksin koju, tunnistusel olid kõik viied, aga sain ikka sõimata, et miks ma rohkem ei õpi. Aga kuutele ei ole ju võimalik õppida."

"Kindlasti olen pärinud isalt oma temperamendi, olen isegi üsna kirglik. See on boonus, mis kaasa tuli, ainult selle vahega, et mina ei vihka oma perekonda. Isa väljendas tihti oma pettumust. Isegi enne surma ütles ta, et kõik tema kolm last on üks suur pettumus. Samas me saame kõik elus kenasti hakkama, oleme normaalsed inimesed."

"Jah, aga kööki pidin ju ikka vahel minema. Isa istus seal ja suitsetas. Kööki eraldas selline nõukaaegne uks häguse klaasiga. Nii palju oli läbi näha, et ruum on suitsust sinine. Ukse taga oli dilemma: süüa tahaks, isa näha ei tahaks... Mis sa teed?"

"Isa põdes vähki, tal oli kindlasti tihti paha olla. Ta käis esimesel operatsioonil, kui olin kümnene. Kuna tal oli maovähk, siis tal lõigati magu enam-vähem ära ja ka suur hulk soolestikku. Tal oli suur arm kõhu peal – mälu järgi umbes nagu suur Z, nagu Zorro märk. Ta käis palja ülakehaga ringi ja me pidime seda Zorro märki kogu aeg vaatama. See oli kohutav vaatepilt."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid