Milline on sinu muusikaalane haridus ja mida hetkel õpid?

Olen lõpetanud Rakvere gümnaasiumi. Sealt edasi läksin Viljandi Kultuuriakadeemiasse, kus õpin praegu teist aastat. Muusikakooli ma otseselt lõpetanud ei ole, aga käisin teisest neljanda klassini Rakvere Muusikakoolis viiulit õppimas. Samas muusikakoolis oli ka laulustuudio, kus alustasin 5-aastasena. Gümnaasiumi lõpuklassis läksin muusikaprodutsendi kursustele, mis toimusid Rakveres 3K stuudios. Just see andiski suurima lükke, et minna Viljandi Kultuuriakadeemiasse muusika produtsendiks õppima.

Kas oled eriala ja kooli valikuga rahul?

Ma ei kujutaks ennast mitte kusagil mujal ette. Olen väga rahul - kogu see õhkkond ja vibe sobib mulle väga hästi. Seal on suhteliselt rahulik ja kursakad on ka äärmiselt toredad. Esimesel kevadsemestril toimusid tunnid Zoomi vahendusel, aga praegu saab jälle koha peal käia.

Mis sütitas sinus muusika vastu nii suure kire?

Ema on väitnud, et hakkasin laulma varem kui rääkima. Mulle meeldis juba lapsena mikrofonidega ringi taielda, esineda ja laulda. Muusikast sai sujuvalt suur osa minu elust. Olen pisikesest peale igasuguseid veidraid lugusid improviseerinud, mida ema ja õde mulle siiani meelde tuletavad.

Milline sa lapsepõlves olid?

Olin hästi rahulik ja tagasihoidlik, aga kui tekkis võimalus esineda ning särada, siis võtsin sellest maksimumi. Olin nii ühte koma teist, vahel mahe ja vahel väga särtsakas.

Lauljanna Elisabeth Tiffany Lepik

Kas oled alati unistanud lauljakarjäärist või on ka muud mõtted peast läbi käinud?

Laulmine on minu jaoks alati number üks olnud. Eks mul oli muid mõtteid ka, kaalusin näiteks filmirežissööri, näitleja ja disaineri ameteid. Olin väga loominguline, kuid muusika püsis minu jaoks siiski alati esikohal.

Eesti Laulu otseülekannet jälgides jäi mulje, et teine koht oli pigem kergendus kui kaotus. Kas olid sisimas pisut õnnelik, et ei pea Eurovisioonile masside ette esinema minema?

See oli tõesti kergendus. Olen lapsepõlvest saati Eurovisiooni vaadanud, juba tol ajal pakkus see mulle palju huvi. Aga tol hetkel ei kujutanud ma end veel nii suurel laval ette. Ma ei olnud emotsionaalselt valmis selleks, et meil lauluga üldse nii hästi läheb. Mõtlesin juba veerandfinaalis, et me ei pääse edasi poolfinaali.

Millised emotsioonid sind valdasid?

Kui tuli e-mail, et oleme Eesti Laulule saanud, olin hämmingus. Selle mõtteviisiga möödus terve üritus ja finaali pääsedes ei tekkinud ka mingisugust pingelangust - see oli šokk. Mul on isegi veidi piinlik, sest superfinaalis ei osanud ma saatejuhi küsimustele enam väga midagi vastata. Vastused olid konarlikud, sest ma polnud emotsionaalselt valmis, et nii kaugele jõuame.

Kusjuures alles täna, kui end peegli ees valmis sättisin, mõtlesin: “Issand, ma olin nii lähedal, et Eurovisioonile sõita!” Natuke naljakas, aga mulle hakkab alles nüüd kohale jõudma, mis tegelikult juhtus.

Elisabethi laulutalent avaldus väga noores eas.

Kellele ise kõige rohkem pöialt hoidsid?

Superfinaali ajal green roomis vahetult enne võitja väljaselgitamist kallistasin Stefanit ja ütlesin talle: “Ma nii loodan, et sa võidad.” Tõesti tahtsin, et ta võidaks. Stefan vastas selle peale, et läheb see, kes läheb. Olime Stefaniga Eesti Laulu raames palju kokku puutunud, käisime koos ka Ringvaate saates. Teadsin, et tema on see, kes tõesti tahab minna. Mina ei olnud veel valmis, kuid teadsin, et Stefan on. Hoidsin talle väga pöialt.

Mida tegid ja mõtlesid, kui olite finaalsaates esikolmikusse jõudnud?

Viimased hetked olid selles suhtes naljakad, et bändikaaslased hakkasid jälle enda poolt hääletama ning meie numbri valisid ka kõik pereliikmed ja tuttavad. Kirjutasin perele, et “Palun ärge hääletage!” Teised olid elevil, aga mina olin natukene šokis. Kõik ennustasid meid viimasteks ja mulle ei jõudnud siiani kohale, mis toimub.

Esinesid nii suure publiku ees esimest korda. Kui närvis sa olid?

Esimese peaproovi ajal oli mul nii suur uni, et ei suutnudki närvis olla. Päris finaalis tuli närv sisse. Ma ei saanud ooteruumis isegi vett juua ja hoidsin korduvalt oma bändikaaslasel Paulal käest kinni. Palusin, et ta lahti ei laseks. Sain temalt justkui mingisugust energiat. Alles lava taha jõudes hakkasin rahunema. Laval olles käis närvipinge lainetena - mõnes kohas laulsin veidi mööda ja selle järgi saab aru, et olin närvis.

Ometi jäid enese keskmesse ja tegid väga hea esituse. Millega end maha rahustasid?

Kohe kui sabin sisse tuli, mõtlesin endamisi: “Sa oled Saku Suurhallis! Kujuta ette, et oled nagu Beyoncé!” Niisiis lasingi enda sisemise Beyoncé välja. Tegelikult polnudki midagi nii hullu. Kui lavale läksin, siis selgus, et see lava polegi nii suur, kui alguses arvasin.

Millal ja kuidas hakkas koostöö Minimal Windiga?

See juhtus oktoobris. Teadsin juba varem, et bänd nimega Minimal Wind on olemas. See oli esialgu minu kursaõe Paula ja tema elukaaslase kitarriduo. Ühel hetkel tegid nad mingi loo ja ütlesid, et mina võiksin peale laulda. Mõni aeg pärast seda kui olime Eesti Laulul oma loo ära esitanud ütles Paula mulle, et nüüd oleme bänd. Läbisaamine bändikaaslastega on väga hea, me klapime hästi ja oleme nagu perekond.

Minimal Wind ft. Elisabeth Tiffany

Millega praegu tegeled? Pakkumisi tuleb nüüd uksest ja aknast?

Tõepoolest. Kui varem olime kõigile tundmatud, siis nüüd on hakanud tormijooks. Erinevad produtsendid ja mänedžerid on tahtnud meiega koostööd teha ning oleme sattunud meedia huviorbiiti. Kontserte-esinemisi tuleb ka aina juurde. Kevadel esineme näiteks Fotografiskas ja võib olla ka Tallinn Music Week-il.

Kas pere ja sõprade jaoks üldse jääb enam aega?

Pere jaoks on väga vähe aega jäänud. Ma pole mitu kuud kodus käinud, millest on tohutult kahju. Kool on ka suhteliselt intensiivseks muutunud ja sealt kõrvalt tahan nii bändi kui ka oma muusikaga toimetada.

Milline artist on sulle endale suurimaks eeskujuks?

Kaheksandas klassis avastasin enda jaoks Ariana Grande. Olen terve gümnaasiumiaja olnud tema tulihingeline fänn ja arvan, et nii ka jääb. Beyoncé meeldib mulle samuti väga. Nemad kaks on mulle nii vokaalselt kui ka lavalise liikumise poolest suurimateks eeskujudeks. Muidu meeldib mulle hoopis indie ja indie-rock, samuti ka RnB muusika.

Millised on sinu tulevikuplaanid? Kas tahad teha rahvusvahelist karjääri või tegutsed Eestis edasi?

Seda näitab aeg. Olen iseenesest väga kodulembene, aga mul poleks midagi selle vastu, kui õnnestuks välismaale välja murda. Eks näis, kuhu mu muusika välja jõuab. Praegu lihtsalt naudin kogu seda protsessi. Aga kui peaksin välismaale minema, siis oleks see koht ilmselt Hispaania.

Jaga
Kommentaarid