"See on eelmise aasta maikuu, olime Kiku haigusest teadlikud paar nädalat olnud. Käisin tema juures külas," meenutab Mari.

"Tagasi Hiiumaale praamile mind tuues peatusime, et hullata looduses. Nii, nagu me alati seda teha armastasime. Naersime ja nutsime koos. Meid valdas suur armastus ja hirm ja suur-suur lootuse tunne," kirjeldab ta oma toonaseid emotsioone. Kuigi Kristi lahkumiseni oli jäänud veel üle poole aasta, siis rohkem päriskallistusi nende vahel tõesti aset ei leidnud. Põhjus peitus selles, et Kristi lihtsalt ei jaksanud.

"Võin öelda, et see jäigi meie päris viimaseks kallistuseks, kui saime teineteist veel nii kaissu võtta. Edaspidi oli tema keha valudes ja kallistasime hästi õrnalt teda," selgitas ta.