Briti menubändi Noah and the Whale viiuldaja: kõik, kes Lätis festivalil mind märkavad – tulge kindlasti juttu rääkima!


Briti Noah and the Whale on kahtlemata sel aastal üks olulisemaid esinejaid Positivusel. Olles äsja välja andnud oma neljanda stuudioalbumi „Heart of Nowhere“ (2013), naudib bänd hetkel natuke rahu ja vaikust, enne kui taaskord tuuritama hakatakse. Just sel vaiksel ajal saime bändi viiulimängija Tom Hobden’iga rääkida uuest albumist ja bändist üldisemalt.

Esimest korda paari viimase kuu jooksul on teil mõned vabad nädalad. Mida sa puhkuse ajal teed?
Jaa, lõpuks! Lõpetasime äsja oma UK tuuri ning saan nüüd head Londoni ilma nautida ning puhata. Mulle meeldib väga rattaga sõita – püüan seda võimalikult tihti teha, mul on Richmond pargis isegi oma kindel marsruut. See ainus asi, mida teen regulaarselt, muidu lähen lihtsal vooluga kaasa. Ma armastan seda linna ja püüan võimalikult tihti erinevaid paiku külastada. Mulle meeldib olla nii-öelda naabripoiss – boy next door! [naerab]

Siis pean küsima – kus sulle kõige rohkem esineda meeldib – kas Londonis, mujal UK-s või välismaal?
Õnneks on London nii suur linn, et raske on kõike hõlmata – on paiku, kuhu ma pole kunagi sattunud, nii et päris igal pool ma ennast ka kodusena ei tunne. [naerab] Aga tõsiselt, mulle meeldib väga välismaal esineda, oleme bändiga seal palju saavutanud. Läheme peagi tuurile Skandinaaviasse, mis saab kindlasti väga meeldiv kogemus olema. Esineme Kopenhagenis, Oslos, Stockholmis ja teistes kohtades. Mulle väga meeldib Skandinaavia!

Seotud lood:

Vaadates teie suvist tuurigraafikut tundub, et teil on tõeliselt kiire suvi tulemas. Millist esinemist ootad kõige rohkem?
Ma arvan, et kõiki UK esinemisi, eriti Glastonbury – sellist üritust ei ole kusagil mujal maailmas. Oleme peaesineja ka Wilderness festivalil, kus on fantastiline programm. Pea kõik teised esinejad on seal minu sõbrad, nii et on võimalik, et sellest saab suve toredaim ettevõtmine!

Kas kolmandat korda Glastonbury’l esineda on ikka veel põnev ja eriline?
Jah, kindlasti! Oleme seal kaks korda käinud ja mõlemal korral tekkis väga eriline tunne, mida pole kusagil mujal tundnud. On hea meel, et oleme kasvanud – iga kord kutsutakse meid suuremale ja suuremale lavale, mida jagame nimekate artistidega. Kui aus olla, siis ma ise ei ole väga festivali-inimene – seda enam on hea meel, kui meid sinna esinema kutsutakse.

Miks sa ei ole eriti festivali-inimene? Liiga palju tööd?
Täpselt. Kui ma ei esine festivalil, töötan suure tõenäosusega kuskil mujal, nii et mul lihtsalt ei ole aega.

Paari viimase aastaga olete kasvanud paari hitiga bändist bändiks, kes võib vabalt anda pooleteisetunnise kontserdi lugudega, mida iga kuulaja peast kaasa laulda oskab. Kuidas suhtud sellisesse muutusesse?
Esiteks on uskumatult meeldiv, et nii paljud meie laulusõnu teavad – mul endalgi on vahepeal raskusi! Aga ma ei arva, et palju oleks muutunud – teeme ikka muusikat nii hästi kui oskame, lootes, et publikule meeldib. Oleme niimoodi juba neli albumit teinud ja loodame, et meie looming tundub inimestele loogiline. Aga et vastata su küsimusele – see on miski, millele mõtlen pea iga päev. Oleme seitsme aasta jooksul välja andnud neli albumit ja see on miski, mille üle uhke olla. Aga ausalt öeldes ma ei tea, millal meist sai nö. suur bänd. Mõistan alles nüüd, et Noah and the Whale on saanud tuntud nimeks.

Tänapäeval ei ole palju bände, kes töötavad nii palju kui teie. Kuidas laulukirjutamise protsess tavaliselt käib?
See muutub. Charlie (Fink, bändi laulja – toim.) kirjutab peamiselt lugusid ja alguses ta lihtsalt tõi juba valmis lood proovi – need oli vaja ainult salvestada. Nüüd aga, eriti just viimase albumi puhul, on asjad muutunud ja me kõik oleme lugude kirjutamisega seotud juba algusest peale. Ta on endiselt peamine lugudekirjutaja, aga kõik meie viimased lood on kogu bändi looming, mitte ainult Charlie lood, mille oleme salvestanud.

Albumil „Heart of Nowhere“ on kitarril suurem osa mängida kui varasemalt. Millest selline otsus?
Jah, see on tõsi. Kitarril on tõesti oluline osa ja seda seetõttu, et Fred, meie kitarrist, on fantastiline kitarrimängija! Tihtipeale antakse talle lõpetamata jupike mõnest loost ja küsitakse: „Kas sellega annab midagi teha?“ – tema vastab suurepäraste meloodiatega! Ta oskab oma instrumendiga tõelise kunstiteose maalida. Ma arvan, et see on parim viis, kuidas muusikat kirjutada – küsida kõigi arvamust ja kui kellelgi on hea idee, anda talle vabadus oma ideid realiseerida.

Muusikaliselt on albumil palju vihjeid 80ndatele. Millised on teie juured?
Tead, ma olen pidevas muutumises ja ausalt öeldes on see Noah and the Whale’i puhul kõikide liikmete ühine omadus – me ei seisa kunagi paigal, otsime uut materjali ja uusi väljendusvõimalusi. Mind inspireerivad paljud asjad 80ndate puhul. Kas sa tead Arthur Russell’i? Ta on üks tüüp New York’ist, kes kirjutas 80ndatel tõeliselt häid poplugusid. Kui sa pole veel kuulnud, kuula kindlasti, see on seda väärt. Muidugi kuuluvad mu muusikakogusse ka varasem Talking Heads ja David Byrne. Need on peamised nimed, kes tähistavad minu jaoks algust.

Mis tunne on olla viiulimängija bändis, mis esineb regulaarselt välja müüdud staadionitel ja suurtel festivalidel? See ei ole just tavapärane instrument.
Ma arvan, et see oleks lahe hoolimata pillist, mida mängin, eks? Ma ei mõtle sellele eriti. Minu jaoks on see väga huvitav, sest viiul loob helisid, mida ükski teine pill ei loo. Ja samas tekitab see ka publikus põnevust, mis on kahtlemata tore.

Charlie on tunnistanud, et Heart of Nowhere on personaalsem album kui teised. Kas sa tunned samamoodi?
Jah. Olen küll mõned aastad noorem kui tema, kuid oleme kogenud samu asju ja tundnud sarnaseid tundeid. Mõlemad veetsime oma kahekümnendad reisides, jäädes samal ajal ilma olulistest asjadest kodus. Tulemuseks on see, et isegi nüüd kui oleme lõpetanud albumi salvestamise ning mul on mõned nädalad aega oma territooriumil lõõgastuda, on ikkagi kuidagi veider siin olla! Pean uuesti ühendust võtma oma sõpradega, lõõgastuma kodus ja tegema asju, mis ei ole osa rock’n’roll-elustiilist. [naerab]. See on veider, sest kui ma vaatan oma sõpru, siis kõik on suureks kasvanud ja elavad stabiilset täiskasvanu-elu, samas kui mina reisin ringi ja teen muusikat.


Nii palju kui oleme nüüd vestelnud, tundud sa väga „jalad maas“ ja meeldiv vestluspartner. Kuidas suudad selliseid omadusi säilitada, kui tuuritad 18 kuud järjest? Minu meelest on sellistes tingimustes väga lihtne reaalsustaju kaotada.

Ma arvan, et on oluline, kes su ümber on. Mitte ainult bändiliikmed, vaid kogu meeskond. Oleme väga palju vaeva näinud, et meie ümber oleks grupp inimesi, kelle vahel ei oleks pingeid ja kes oleksid üksteise vastu kenad. Olles päevast päeva koos, on konfliktid lihtsad tekkima, seetõttu on grupimentaliteet ja atmosfäär väga olulised. Samamoodi on oluline näha vaeva, et sinust ei saaks inimest, kes sa tegelikult olla ei taha. Tuleb kohtuda uute inimestega, nendega suhelda ja saada uusi kogemusi.

Kuidas leidsite nii suurepärase tiimi?
Meie tuurimanager on kõige alus! Ta on kõige keskmes. [naerab] Nii see juhtuski. Nüüd oleme tugev üksus, tõeline kollektiiv. Reisides on meid viis bändiliiget ja kaheksa tiimiliiget. Sellise struktuuriga saame anda endast parima. Peame kõigile suured tänud edasi andma – ilma oma tiimita ei saaks me paljusid asju teha.

Mainisid enne, et sulle meeldib kohtuda uute inimestega. Kus oled kohanud kõige sõbralikumaid inimesi?
Ausalt öeldes on pea kõik inimesed väljaspool UK-d väga toredad. Arvan, et fakt, et olen välismaalt ja räägin inglise keelt, muudab nad rohkem avatuks. Mul polegi eriti negatiivseid kogemusi. Ma ei teagi, miks täpselt, aga mulle meeldis väga Lissabon. Seal olid kõik väga sõbralikud. Istusin kohvikus ja inimesed lihtsalt tulid ja rääkisid juttu, nad ei teadnud, kes ma olen. See oli uus ja üllatav, võrreldes sellega, mis tavaliselt igapäevaelus toimub. Kindlasti on inimesed Lätis sama toredad! [naerab]

Kindlasti on! Kas sa jalutad ringi ja räägid inimestega ka nendel festivalidel, kus esined?
Jah, kui see on lubatud, siis meeldib mulle ringi vaadata küll. Tahaksin teisi bände näha – mulle meeldib neid rahva seast vaadata, mitte lava tagant. Oluline on käia väljas ja olla kättesaadav. Nii et kõik, kes Lätis festivalil on ja mind märkavad – tulge kindlasti juttu rääkima!

Teie lood tunduvad mulle väga kontserdisõbralikud, nad kõlavad salvestatud lugudest erinevalt. Mis sinu arvates eristab salvestusi live-esinemistest?
Jah, see on hea tähelepanek, me tõesti kõlame kontsertidel täiesti teistmoodi. Meil on neli albumit, mis kõik kõlavad erinevalt, nii et peame välja mõtlema viise, kuidas neid samadel instrumentidel kontserdi jooksul esitada. See tähendab, et peame lugusid natuke kohandama. See aga annab lugudele põnevust juurde – vanemad lood saavad uue kõla. Meie fännid on erinevad – mõnele meeldivad esimesed albumid, teisele aga uuemad – seega püüame kõiki albumeid võrdselt esile tõsta. Kavad on meil festivaliti erinevad, püüame mängida ikka neid lugusid, mida publik ootab ning rikastada esinemist lugudega, mida on vähem kuuldud.

Millist lugu esitad ise kontserdil kõige meelsamini?
See on raske küsimus, aga pean vist ütlema, et selleks looks on „Waiting For My Chance To Come“ – lugu, mis pidevalt areneb ja muutub refrääni ajaks täiesti eepiliseks. Minu osa on seal üsna väljakutsuv. „Heart Of Nowhere“ on ka üsna huvitav.

Kuna meie vestlus hakkab lõppema – mida sooviksid öelda fännidele Lätis?
Kõigepealt – olen esimest korda Lätis ning see on minu jaoks suur sündmus! Meie bassimees Matt külastas paar aastat tagasi oma tüdruksõbraga Riiat ning ütles, et see oli fantastiline ja et ta tahaks sinna tagasi minna. Nii et ootan seda reisi suure huviga, et veenduda, et ta ei valetanud mulle! [naerab] Kohtume Positivusel!

Noah and the Whale esineb Positivus festivalil reede südaööl.