1/1

1. II POOLFINAAL

1. Jüri Pootsmann “Play” (Fred Krieger, Stig Rästa, Vallo Kikas)

J: Stig Rästa ei valetanud, kui ta ta julges väita, et aitas seekord kirjutada loo, mis on veel tugevam kui “Goodbye to Yesterday”. Jüri fantastiline tämber, dramaatiline Bondi-filmi 007 vibe ja kaasahaarav lüürika on ohtlik combo. Tähelepanelik kõrv kuuleb loos Adele’i mõjutusi. Tegemist on kahtlemata selle aasta suure favoriidiga, mis lööks Eurovisioonil laineid.

A: Kahtlemata selleaastase Eesti Laulu tugevamaid kandidaate nii vokaali kui ka produktsiooni osas, kuna helipildis on nii palju põnevat — huvitav lahendus on kindlasti orkestri kasutamine. Jüri on ka ise nii karismaatiline, et kui mõelda sellele loole üks väga vinge kulminatsioon välja, siis lööb see kahtlemata uksed valla nii Eesti Laulul kui Eurovisionil.

M: Stig Rästa teab, mida ta teeb ja Jüri Pootsmanni hääl on vastupandamatu. Kui üks lugu on niivõrd hästi tehtud, siis ei olegi rohkemat öelda, kuulame veel!

L: Väga laheda harmooniaga ning ülimalt haakuv lugu, mis mind enam käest ei lasegi. Peab nentima, et loost esmalt avaldatud akustilises versioonis sai lugu hoopis teistsuguse elu ning kõlas tundelisemalt. Lõppversioon summutab veidi paari hingest läbilõikavat momenti selles loos, kuid üldiselt — super, imeline, jah-jah-jah! Eurovisionile — ka jah. Jüri karisma suudaks meid kaugele viia, olen selles kindel.

2. Púr Múdd “Meet Halfway” (Oliver Rõõmus, Joonas Alvre)

J: Mõnus d’n’b rütmis kündmine, huvitavate keerdkäikudega. Hetkeks pettis ära ja mõtlesin, et Andres Kõpper on kolmanda nime alt hakanud musitseerima.

A: Rõõm, et oma eluea lõppetapi soundiga Tenfold Rabbit elab mõningal määral edasi ansambli viimase trummari Oliver Rõõmuse uues koosluses. Elektroonika nivoo on muidugi tunduvalt rohkem põhja lükatud ja hingekriipivale kaeblevale vokaalile on lisatud süngeid d’n’b rütme. Mõnus lugu.

M: Selles loos on midagi laikavirginlikku, aga see ei ole sugugi halb. Vastupidi — tegemist on väga hea looga. Voogav kosmosemeloodia vaheldumas jalga tatsuma panemate rütmidega, mõnus!

L: Täitsa sünnis meloodilise d’n’b-katsetus, tahaks lives näha seda asja. Korduval kuulamisel muutub paremaks — millega ma ei taha öelda, et see korduvalt kuulama kutsub. PS. Kuidas seda hääldama peaks? Püür müüd?

3. Anett Kulbin “Strong” (Anett Kulbin)

J: Ilus tüdruk, ilus hääl, ilus lugu, aga paraku on puudu see x-factor, mis nii loo kui ta esitaja kuulaja mällu söövitab ning hoolimata oma ilust ja võlust libiseb see lugu lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

A: Anetil on samuti arvestatav Eesti laulu kogemus ansambli Wilhelm solistina, kuid nüüd on ta võtnud julguse kokku, et tulla üksi. Kahtlemata üks Eesti meisterlikumaid ja kõrvu paitavamaid naisvokaale, keda võiks lõpmatuseni kuulata hämaral sügis- ja talveõhtul kamina ees, vaadates mõtlikult aknast välja. Kui talle teha korralik lavaproduktsioon, võib ta kasvõi terve maailma endale allutada. Üks lemmikuid.

M: Anett Kulbini lugu on lihtsalt ilus, pisut nukrameelse kõlaga, aga kauni sõnumiga. Sobib hästi hümniks neile, kes valusast lahkuminekust toibuvad või kel mõnel muul põhjusel raske eluperiood käsil.

L: Hello! Anett on ju täitsa meie oma Adele. Puhas, siiras ja jõuline, ilus lives vaadata. Eurovisioni karussellis võib see õrn teos paraku küll hammasrataste vahele jääda.

4. I Wear* Experiment “Patience” (Hando Jaksi, Mikk Simson, Johanna Eenmaa)

J: Teistmoodi kui IWE tavapärane looming, meenutab veidi "Frozeni" ajastu Madonnat, mis pole tegelikult ju paha. Tundes bändi esinemiskombeid, siis saab selle haldjaliku loo kõrvale palju strobo.

A: Johanna Eenma haldjalik vokaal ja IWE kontsertide tavapärased valgusefektid annavad lootust, et Eesti laulul lüüakse ka kõik need pahviks, kes sellest bändist midagi varem kuulnud pole. Kuid… kas pole käesolev pala turvalisuse huvides triivinud mitte liiga kaugele bändi varasemast loomingust? Ei kõlaks kuigi vale PowerHitRadio eetris pärast David Guetta viimast hitti.

M: Pehme naishääl, ilus meloodia. Kannatab kuulata veel ja veel. Aga kas suudaks Eurovisioni laval nende loetud minutite jooksul ka meelde jääda, on iseküsimus.

L: Soundi poolest üks huvitavamaid Eesti bände, kuid see lugu ei suuda meloodiliselt kahjuks rabada. Sedasorti lugu, et kui see käib, on täitsa hea, aga niipea kui lõpeb, siis igatsust ei teki.

5. Meisterjaan “Parmupillihullus” (Jaan Tätte Juunior, Jaakko-Priidik Hallas)

J: Ilmselgelt see lugu Eurovisioonile võitma ei läheks, kuid hea huumor mulle meeldib! Meisterjaani segaste rütmide järgi kargaks suvel hea meelega paljajalu rohelises murus. Schilling, Intsikurmu, Positivus — palun?

A: Eesti on juba ammu valmis selliseks seenediskoks, mis tõmbaks näo naerule ja vabastaks mõneks hetkeks igapäevamuredest. Meisterjaani kontserdid muide on väga-väga efektsed, seega täitsa põnev oleks teda suurel laval näha. Aga kas julgeme oma sellist nägu ka Euroopale näidata, see on ise küsimus.

M: Meisterjaani looming on hüpnotiseeriv ja tema oskus parmupillimängu mõnusalt sügavate rütmidega kombineerida imetlustväärt. Solistina ei ole ta aga kindlasti just igaühe tassike teed. “Parmupillihullus” on niivõrd piiripealne lugu, et ei saagi lõpuni aru, kas tegemist on tõsiselt hea või naeruväärselt halva looga, igav tapeet ei ole ta kindlasti.

L: Midagi nii võluvat pole ammu kuulnud. Täielik konkursi-jokker: väljaspool igasugust võrdlust, täiesti ainulaadne hullus, mis üllatab ja vabastab. Täpselt selline lugu, et kui viimast kohta tahame, siis siin on kõik elemendid olemas (heas mõttes).

6. Go Away Bird “Sally” (Stanislav Bulganin)

J: Sa istud vana Chevy Camaro roolis, su käed on verised ja sa kihutad öö süsimusta tagasi vaatamata. Vesternimaiguline “Sally” sobiks mõne Tarantino filmi soundtrackiks, kuid kindlasti mitte Eurovisionile.

A: Tekkiski juba küsimus, et kuhu on siis jäänud Eesti laulult mõni rokilikum saund, mida varasematel aastatel on esindanud näiteks Super Hot Cosmos Blues Band, Elephants from Neptune jne. Nii vokaal kui lugu ise meenutavad kangesti Smilersi endise kitarrist Martin Jürmani vahepealset projekti Harlots and Daggers. Paheline, mänguline, hea minekuga, tarantinolik. Ühesõnaga, filmimuusika. Mitte Eesti laulu ega Eurovisioni materjal.

M: Ilus lauljatar püüaks eurolaval kindlasti pilku, ka on tema hääl mõnusalt käre. Silme ees vahelduvad stseenid vesterni ja Bondi-filmidest… Just! Mõne filmi soundtrackiks sobiks “Sally” imehästi.

L: Žanriliselt üks põnevamaid sel konkursil. Näpuotsaga vesterni ja filmilikkust, natuke mõnusat 90ndate vibe'i ja otseloomulikult mõnusalt rokkiv.

7. Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem “Eiolemulolla” (Jaanus Saks, Kristjan Soomre, Mark Eric Kammiste, Hannes Agur Vellend, Herlend-Kaspar Raudkivi)

J: Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem oskavad kirjutada muusikat, mis haarab kümne küünega sinust kinni ja jääb päevadeks su ajusoppidesse elama. Olgugi, et ma kummagi artisti kõige suurem austaja ei ole, siis meeldejääva refrääniga eesti asi on kindla peale minek, mis Eesti Laulu fännidele kindlasti sümpatiseerub.

A: Positiivse sõnumi ja veidi A-Rühma “Palmisaart” meenutava saundiga rõõmus räpilugu. Vastupidiselt 1.poolfinaali osalisele Indrek Ventmannile, kes lõõritas mingist Hispaania tüdrukust, teevad Põhja-Tallinna tüübid igale kuulajale päevselgeks, mida tähendab kodu, Eestimaa ja kes on eestlane. Ten points, tublid! Oma juurte üle tuleb uhke olla ja seda ka Euroopale kuulutada.

M: Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem tunduvad niivõrd ebatõenäolise kooslusena, aga imekombel kõik toimib. Korralik poplugu, kohalikud raadiod saavad seda kindlasti lõpmatuseni leierdada. Kui ei oleks samas laadis lugu Põhja-Tallinnalt juba varem korduvalt kuulnud, korjaks see ilmselt kõrgemad punktid.

L: Lõbus, lihtsasti kaasa lauldav räpipala, trumbiks patriotistlik ja lihtrahvalik sõnum. Loona ise on see aga Põhja-Tallinna poolt vägagi liinitoode.

8. Gertu Pabbo “Miljon korda” (Priit Pajusaar, Maian-Anna Kärmas, Lii Schmidt)

J: Klassikaline ilusa tüdruku ilus lugu, millega Eurovisionil läbi lüüa. Ootamatult hästi välja kukkunud, sest erinevalt tavapärastest iluballaadides, ei tüüta see kuulajat. Vastupidi, laulul on mingisugune maagiline kõla, mida on meeldiv kuulata ja tahaks kohe mitu korda seda veel uuesti kuulata.

A: Ilus, malbe, turvaline lugu, mida esitab ilus, malbe ja turvaline Gertu. Kummalisel kombel tundub, et see lugu sobib rohkem Eurovisionile kui Eesti laulule. Meenutab ülesehituselt eelmise aasta Poola võistluslugu “In The Name of Love”, mida esitas ratastoolis laulja Monika Kuszynska.

M: Algus ei saa kuidagi vedama, aga loo kulmineerudes kõlab see täpselt nii, nagu üks korralik raadiohitt kõlama peab. Ei vähem, ega kahjuks ka rohkem.

L: Hästi kommertsliku kõlaga lugu, mis sobiks hästi näiteks aastavahetuskruiisi reklaami taustalooks. Ilus, õilis ja ülendavateks tunneteks loodud pala, millel on kindlasti tuhandetele südametele inglipuudutuse mõju. Gertu imeline vokaal on paraku justkui puldist natuke liiga mitu korda läbi käinud ja kõlab kohati veidi ületöödeldult.

9. Grete Paia “Stories Untold” (Sven Lõhmus)

J: Kui varem oli Laura Lõhmuse põhimuusa, siis hetkel tundub, et Grete esituses on kõla poolest Laura omale üpriski sarnane lugu värskema maiguga. Lool on see teatud konks, mis kuulajat külmaks ei jäta. Tegemist on nii-öelda power ballaadiga ja sellist tüüpi lood on Eurovisioni fännide jaoks kui maiuspalad.

A: Sven Lõhmus on ikka võimas mees — oma muusikaliste kombitsatega mõlemas poolfinaalis konkurente kägistamas. Paia ja Remmeli lugude sarnasus on vägagi märgatav, seepärast võiks puhtalt dramaatilisuse huvides nad finaalis vastamisi seada.

M: Sven Lõhmusel on sel aastal kaks rauda tules. Raske öelda, kummal oleks suurem potentsiaal Eesti Laulu võita või eurolaval särada, aga Laura “Supersonic” tundub igaljuhul pisut hoogsam ja meeldejäävam.

L: Sven Lõhmus ei valmista pettumust: veel üks profilt lihvitud ja tootmiskõlbulik popp-produkt. Grete nukulikult müstiline look läheb kindlasti peale väiksematele muusikasõpradele, kellele muuseas meeldib selline popikas gootika (ja ehk veel isegi Monster High nukud). Muusikaliselt on tegu Getter Jaani mõne aasta taguse loo deja vu’ga. Taaskord kurdan Lõhmuse lugude tekstilise poole üle: lugu kubiseb kujunditest ja sõnadest, mis justkui kõlavad kokku küll, aga tähendust ja sisu ei omanda.

10. La La Ladies “Unikaalne” (Tatjana Mihhailova, Mihkel Mattisen, Timo Vendt, Inga Tislar)

J: Liiga kitš, aga mitte piisavalt kitš Eurovisiooni jaoks.

A: Eesti BeBeBeyoncé’d, kes liiga palju üritavad. Eesti laulu võitja Tanja kokkupandud kollektiivilt oleks rohkem oodanud.

M: La La tüdrukute stiil on inspireeritud ägedatest Ameerika pin-up stiilist, laval neist mööda vaadata kindlasti ei saa. Rokirütmide asmel viljelevad leedid aga hoopis popilikumat muusikat, milles on küll kamaluga energiat, aga x-factorist jääb pisut puudu.

L: Korralik miniseelikus end reedeõhtuks valmis sättivate beibede power-lugu huulte värvimise ja riiete proovimise juurde. Kleepuv ja tujutõstev. Nagu maasikasiider!

1/1