INTERVJUU: "Spectre" režissöör Sam Mendes: see ei ole fantaasia - sa ei saa luua asju, mida meie universumis ei eksisteeri

 (1)
"Spectre" esilinastus Londonis
"Spectre" esilinastus LondonisFoto: LUKE MACGREGOR, REUTERS

Režissöör Sam Mendesele meeldib asju kokku segada. Ta alustas “Skyfalli” - 2012. aasta ülemaailmset hitti, mis kogus kassades 1,1 miljardit dollarit - erutava märulistseeniga, mis käis läbi mitu kilomeetrit Lääne-Türgis ning milles olid mootorrattad, duell liikuva rongi katusel, tohutu ekskavaator ja pingeline snaipritöö Moneypennylt. “SPECTRE’i” tiitrite-eelses lõigus tahtis ta teha midagi hoopis teistsugust.

“Kui me tegime “Skyfalli”, siis me lõime väga lineaarse märulistseeni, tõelise tagaajamise, mis liikus väga kiiresti ühest kohast teise ja me filmisime lõpuks väga suurel alal - Istanbulis, Adanas ja mägedes,” alustab Mendes. “”SPECTRE’is” oli täiesti vastupidi. Ma tahtsin paisata publiku otse ühe uskumatult atmosfäärilise, palava, tolmuse, erutava keskkonna sisse.”

Selleks valis ta surnute päeva tähistamise Méxicos, mis ei paku publikule üksnes visuaalset pidu - tuhandete kaunilt riietatud statistide ja tohutute skeletimakettidega - vaid ka vaatemängu, milles kajab vastu filmi keskne teema. “Surma tähistamisel on ülejäänud filmiga temaatiline side,” selgitab Mendes. “Surnute päeva kohta öeldakse, et ‘los muertos vivos estan’ - “surnud on elus”. Temaatiliselt see film just sellest räägibki. Loodetavasti tõstab see selle stseeni lihtsast vaatemängust kõrgemale.”

Pannes kokku tohutu eelarvega suurfilmi nagu “SPECTRE”, eriti kui see on suurema frantsiisi osa, varitseb alati oht, et režissöör läheb seda teed, et valib vaatemängu vaid vaatemängu pärast. “Bondiga on suurem oht see, et on märul vaid märuli pärast, ning lõpuks üritad lihtsalt teha suuremalt ja valjemalt,” möönab ta. “Aga siin soovisin ma luua midagi, millel oleks oma õhkkond, ilu ja mastaap. Mõte oli selles, et tegelaskuju oli selles tohutus labürindis korraks eksinud ning ma loodan, et ka publik on selles jäägitult sees.”

Korraga mitmes maailmas

Olles viimased viis aastat pühendunud üksteisele järgnenud Bondi-filmidele, mõistab Mendes põhjalikult Bondi-filmide frantsiisi ja kõiki selle nüansse. Tema sõnul on sarja teine iseloomulik omadus selle võime korraga mitmes eri maailmas olla. Nende filmide narratiivid ei ole ei fantaasialennud ega ka sünge ja jõhker realism. Nende juured on hoopis reaalsuses, kuid ometi jäävad need alati meie haardeulatusest välja: need on glamuursed seiklused, igavesti millegi poole püüdlevad ning alati tulvil ilu ja imesid. See asjaolu oli režissööril kogu võtteperioodi kestel alati meeles.

Ta toob konkreetse näitena välja stseeni, mis leiab aset siis, kui Daniel Craigi mängitud agent 007 kohtub näost näkku oma vastase, salapärase Oberhauseriga, kelle on ellu toonud kahekordne Oscari-võitja Christoph Waltz. Tegelaskujude pilgud kohtuvad, kui Bond läheb salaja kuritegeliku organisatsiooni SPECTRE koosolekule ja Oberhauser astub varjust välja. Mendes pidi leppima asjaoluga, et varem on filmitud juba piisavalt palju SPECTRE’i koosolekuid ning igaüks neist sobis oma aega. Ta pidi looma midagi uut, aga samas pidi see jääma ustavaks sarja vaimule.

“Ma ei tea, kes seda ütles, aga kunstniku ülesanne on teha tuttav tundmatuks ja tundmatu tuttavaks,” ütleb Mendes, kes võitis 1999. aastal filmiga “Ameerika ilu” parima režissööri Oscari. “Minu meelest on see Bondi kallal töötades hea hoiak, sest asju ei saa täiesti välja mõelda. See ei ole fantaasia. Sa ei toimu Marveli koomiksite maailmas ega J. K. Rowlingi maailmas. Sa ei saa luua asju, mida meie universumis ei eksisteeri. Nii et sa pead tuttava natuke tundmatuks tegema…”

“Seal on natuke religiooni ja natuke organiseeritud kuritegevust ja natuke ettevõtlust,” ütleb Mendes. “Nad räägivad konkreetsetest asjadest, aga nad ei lasku liialt üksikasjadesse - nad räägivad põgusalt võltsitud ravimitest, nad räägivad järelevalvest, inimkaubandusest. Sa saad nende tegevusest ettekujutuse, ilma et see liiga täpne oleks. Minu meelest tulebki Bondiga sellist mängu mängida. Sa tahad täpselt parajalt informatsiooni, aga mitte liiga palju.”

Katsudes filmi reaalses maailmas hoida, üritas Mendes võimalikult palju eriefektide kaadreid reaalselt kaamera ees filmida. Ta ei põlga ära arvutiga loodud eriefektide kasutamist, kuid ainult selleks, et võimendada seda, mis on koha peal filmitud. “Võtteplats on ülioluline,” ütleb ta. “Näiteks oleksime võinud teha arvutiga lennukite tagaajamise, aga see tunne, et sa teed asju päriselt, ongi põhjus, miks ma üldse filme teen, eriti Bondi-filme.”

“Ma ei ole selline inimene, kes naudiks või tunneks tõmmet rohelise tausta ees filmide tegemise vastu,” jätkab ta. “Ma olen igati selle poolt, et pärisefekte täiendatakse arvutiga, kuid kõik, mida sa teed, peab tuginema mingil reaalsel tuumal.”

Selle tegemiseks peab võttemeeskond käima päris võttepaikades, kus asjad ei kulge alati nii, nagu me ette kujutame. “Lumi ja suits ei liigu nii, nagu sa ette kujutad, vesi ei liigu nii, nagu sa ette kujutad,” selgitab ta. “Asjad on kontrollimatud - ilm, tuul, linnud, loomad, inimhulgad ja sõidukid käituvad etteaimamatul moel. Ja need teatud skaala piiresse jäävad puudused teevadki asja huvitavaks. Need tekitavad publikus tunde, et sündmused leiavad aset päris maailmas ja see ei ole moonutus.”

Kunstnikutööd on tunda ja näha

Mendes tahab teada, kuidas tema dekoratsioonid välja näevad, isegi kui see tähendab eriefektide jaoks miniatuuride ehitamist, nende õhku laskmist ja sellest lähtumist. “Me teeme pigem seda, kui loome midagi tühjalt kohalt otse arvutis,” ütleb ta. “On tunda kunstnikutööd - vanamoelist meisterlikkust, mida saab siis kombineerida uusimate tipptehnoloogiliste arvutitehnoloogiatega, et seda meisterlikkust täiendada. See on minu meelest ideaalne segu. Kui ei oleks seda rasket tööd ja käiste üles käärimist ja nende võtteplatside ehitamist, siis oleks filmil hoopis teine tunnetus.”

Filmitegijad on kindlad, et kuigi “SPECTRE” on nii mitmelgi moel “Skyfalli” edasiarendus, on see eelnevaga võrreldes üpris teistsugune. Kui Mendes tõi “Skyfallis” uuesti tagasi Q ja Moneypenny (keda mängivad vastavalt Ben Whishaw ja Naomie Harris), kujutas režissöör ette nende tegelaste isiklikke lugusid ja need löövad nüüd “SPECTRE’is” õitsele. Ta tõi “Skyfallis” sisse ka Ralph Fiennesi, kellest saab uues filmis aukartustäratava M-i mantlipärija.

“Ma olin leidnud uued inimesed M-i ja Q ja Moneypenny rollidesse ja pärinud [näitleja] Rory Kinneari näol suurepärase Tanneri,” ütleb ta. “Mul oli tunne, et me olime nad viimases filmis maksma pannud ja nad olid Bondist nooremad, Ralph välja arvatud. Nad olid karjääriredelil tõusmas ja olid võimelised koos temaga missioonidele minema ning Naomie ja Ralphi puhul oskasid ka relvaga ringi käia. Siin olid arvestatavad valikuvariandid, kuhu nende tegelastega edasi minna.”

Nüansirikkad tegelaskujud

See tegelaskujude suurem sügavus laieneb ka teistele kõrvalosatäitjatele - ehk kõige märkimisväärsemal moel Madeleine’i tegelaskujule, keda kehastab Prantsuse näitleja Léa Seydoux, ja peamisele kurikaelale Oberhauserile. Neist esimene ei jää Bondile sugugi alla. “Asi on selles elus, mida ta on elanud,” ütleb Mendes. “Antud juhul on ta palgamõrtsuka tütar. Ta kasvas üles palgamõrvaritega ja meestega, kes tapavad. Ta tahab sellest pääseda ja [Bondi näol] seotakse ta vastu tema tahtmist kokku palgamõrtsukaga, keda ta alguses ei usalda.”

Tema suhe Bondiga muutub filmi jooksul. “Saatus paiskab nad kokku ja aegamööda avastavad nad, et neil on midagi ühist, sest lõpuks on nad väga sarnased,” märgib režissöör. “Madeleine’il on ka sügavam motiiv. Tal on käsil ka omaenda rännak.”

“Léa on väga vaikne ja väga salapärane,” lisab ta. “Tal on mingi teatud hingestatus. Tema ilu on ebaharilik. Mõnikord on ta jahe ja eemalolev ning teinekord ta lausa hõõgub. Ta on ekraanil tõeliselt intrigeeriv tegelane.”

Mendes on samavõrd vaimustunud Waltzist, kelle tegelaskuju Oberhauser paljastab samuti põneva isikliku loo. “Nagu Javier Bardemiga “Skyfalli” puhul, mõtlesime ka nüüd Christophile kohe varakult. Ta on meister. Tema roll on sedavõrd nüansirikas ja peen, nii vaikne ja napp. Ta ei lasku kunagi melodraamasse.”

“Sarnaselt kõigi teistega on mind vapustanud see töö, mida ta on teinud Tarantino filmides, kuid ka teistes filmides. Sa pead endale pidevalt meelde tuletama: “Issand jumal, ta käib keelega nii peenelt ringi, nii üksikasjalikult, ometi ei tööta ta oma emakeeles. See on erakordne.”

Ta mõistab uskumatult hästi nüansse. Ta annab sulle montaažiruumi jaoks lõpmatult valikuid. Ma olen kindel, et publik tunneb tema rollist rõõmu.” Režissööri ja tema meeskonna ettenägelikkust arvestades tundub, et “SPECTRE” pakub palju asju, millest publik rõõmu tunneb.