Koera külm nina on eluohtlik!
70ndatel oli Mustamäe ultramoodne elurajoon, kuhu kolimisest unistas iga vähegi asjadest aru saav ning olukorda analüüsida suutev seltsimees.
Minule sattus õnn mainitud paradiisis oma isiklik, kõigi mugavustega kuubik saada.
Peagi avastasin, et kõikide mugavuste hulka kuulus ka interaktiivne suhtlusvõrk naabritega. Suhtlus käis tavalises kõnekeeles, harjavartega vastu lage tagudes ning koridoris kolistades.
Ühel kaunil talvepäeval kuulsingi koridorist naeru ja raginat. Vaatasin oma korteriukselt välja ja sain järgneva, nüüdseks Mustamäe legendiks muutunud loo võrra targemaks.
Viiendal korrusel elas Ülo, kes kuulus õnneliku nõukogude inimese erilisse näidisklassi, sest lisaks Mustamäe korterile omas mees ka valget autot Žiguli 2101.
Mainitud talvisel päeval mees siiski väga õnneliku moega ei olnud, sest juba kaks korda olid vargad tema autosse sisse murdnud. Esimesel korral viidi ära tema AM autoraadio, teisel korral läksid tagaaknal olnud dekoratiivsed termantiin-padjad. Häiriv oli seegi, et sisenemiseks kasutasid vargad aknalõhkumise meetodit. Uue akna hankimine polnud sugugi nii lihtne kui tänapäeval!
Sellepärast istus Ülo juba teist päeva köögiaknal valvel, sest kolm on kohtu seadus ja üleüldse oli nõukogude inimene tegelikult hämmastavalt ebausklik.
Lõpuks otsustas mees, et laseb paariks tunniks silma looja. Keset päist päeva ehk ikka ei tulda. Neli tundi hiljem äratas Ülo naise töölt saabumine. Mees tormas unesegaselt aknale ja kuradi kurat! Autol aken sees!
Ülo viskas hommikumantli oma paljale kehale ja jooksis ummisjalu alla. Auto juures selgus, et aken oli siiski terve, lihtsalt paistis nii hästi läbi.
Kergendatult ohates kummardus omanik hetkeks veel uurima, kas autos ikka kõik nii nagu peab. Kõige keskendunuma vaatlemise hetkel saabus, nagu ei kusagilt, üks lõbus hundikoer ja pistis oma talviselt külma nina mehe kannikate vahele. Nõukogude inimene reageeris sellisele asjale täpselt samamoodi nagu iga teinegi.
Midagi külma täiesti ootamatus kohas pani mehe nii koledasti võpatama, et lendas peadpidi oma Žiguli aknasse.
Ehmunud naine määris oma klaasikildudest marraskile kistud näoga abikaasat eetriga. Šokist üle saav Ülo viskas huulte vahele Belomorkanal nimelise sigareti ja läitis tikuga põlema. Täpsustan, sigaret ei läinudki põlema, sest leekidesse lahvatas hoopis mehe eetrine nägu.
Magamata, räsitud ja põlema läinud Ülo minestas, eeter ei põlenud õnneks kaua. Naine kutsus kiirabi.
Kiirabi saabus kiirelt ning kaks tursket selli laadisid Ülo kanderaamile ja asusid mööda korruseid alla kõndima.
Kahjuks oli naine jõudnud kiirabibrigaadile ära rääkida kogu Žiguli valvamise sündmusteahela, algusest lõpuni. See ei jätnud kandjaid sugugi külmaks ja nii nad naerma puhkesidki. Ülo libises kanderaamilt maha ja veeres pool korrusevahet allapoole, murdes rangluu. Õnneks sellega mehe kannatused piirdusid.
Tegelikult mitte päriselt, sest haiglast koju naastes avastas mees, et tema Žiguli merevaigust käigukanginupp oli ära "jalutanud".
