"Mul on isalt üks kiri. See on kõik. Siis elas ta veel Eestis ja andis selle mulle 1985. aastal, kui elasime emaga juba eraldi Odra tänaval. Ümbrikule oli kirjutatud: avada aastal 1995. Muidugi ei oodanud ma väikese poisina kümmet aastat, et kirja avada. Kuna see ei olnud kinni kleebitud, tegin selle lahti ja seal oli ruudulisele paberile kirjutatud „Luuletus Ionile”. Ta kirjutas mulle mitmeid luuletusi, üks on avaldatud ka tema elulooraamatus, aga ümbrikus olnud luuletust pole keegi näinud. Ta hukkus aasta varem, kui oleksin võinud kirja avada, " sõnas Ion Alender.

1985. aastal andis Urmas Alender tollal üheksa-aastasele Ionile ümbriku, mille peale oli kirjutatud: „Avada aastal 1995!” Urmas hukkus aasta varem. Ümbrikus olnud luuletus on nüüd esimest korda Eesti avalikkuse ees.

Mu poeg,
Me kõndisime vihmas
Su õlale ma panin käe
Siis mõtlesin –
Su isaks jään ka siis
Kui mu silmad enam sind ei näe

Jaga
Kommentaarid