Markkus Tael: Kuidas me oma külas Euroopa võlakriisi ja tasuta ühistransporti tegime!
Meie Kesk-Eestis asuv Viidaku küla on edumeelne geograafiline punkt. Viidakus on pood-baar Lilleke ja kruusatatud tee.
Poe juures tiksuv küla ainsate ellu jäänud meeste nõukogu otsustas aga olukorda veelgi euroopalikumaks kruttida. Mõeldud-tehtud!
Meeskonna tuumiku ja ka välise kesta moodustasid olude sunnil grafomaan Markkus (mina), kaste tõsta jaksav Ilvar, hästi elumere lainetele vastu pidanud hall-habemik Under ja mees, kelle õiget nime enam keegi ei mäleta - Suva.
Aprillikuu teise päeva hommikul köhis Under oma hääle esimesest õllelonksust puhtaks ja teatas, et nüüdsest hakkame tegema Iirimaad. „Kellel on mobiiltelefon?“ nõudis Under käskivalt. Ulatasin habemikule oma elektroonilise teatepulga. Vana pusis ja ähkis tunnikest pool aparaadi nuppude kallal, kuni teatas, et nüüd võime julgelt poe baaripoolele üle minna.
Poe turske omanik Ljudmilla vaatas ettevõtte peamist sissetulekut pakkuva seltskonna manöövreid kahtlustavalt. Baaripoolel käiakse ju ikka vaid enne pühi või seenehooaja lõpupoolel. Hinnatõusudest räsitud varakevad ei pakkunud parajasti kumbagi. „Kui te siin mingit tobedat aplaavat korraldama hakkate, saate põrandakaltsuga!“ tegi ta igaks juhuks hoiatava märkuse.
„Ära karda kallis Ljuuda, too parem kaardimasin välja, ja lao guineesi õlled letile!“ mürises Underi hääl julgustavalt. Meie hämmeldunud nägusid nähes lisas ta: „Ärge värisege nagu talvised vutid! Täna teeme Iirimaad!“.
Tumedate Iirimaalt toodud õllede taga selgitas Under, kuidas lood olema hakkavad. „Ma lugesin lehest, et iirlased võtsid võlgu ja siis jäid ootama, kes neile raha juurde toob. Meie teeme sama! Olgem siiski eurooplased. Ma võtsin just Markkuse telefoniga piiks-piiks laenu. Nüüd joome iiri õlut ja enne baarist välja ei lähe, kui keegi meie võlad ära maksab.“
Esialgu kahtlusemõminat tekitanud idee näis palju meeldivam hetkest kui Suva avastas, et Ljudmilla müütab ka pätriku saarel villitud viskit.
Tubli tunnike hiljem tekkis euroopalikus õhkkonnas vabalt hinganud Ilvaril uus idee. „...ja mille poolest me pealinnast halvemad oleme? Teeme samuti tasuta ühistranspordi!“.
Mõtte oli lennukas kuni mina kui pealinnaga enim tutvunud külaelanik, tõin Ilvari ühe olulise faktiga maa peale.
„Meil ei ole nii palju teeauke. Saad aru, kui auke pole, ei taha keegi kurat tasuta transpordi sisse ronida. Oi, kui sa näeksid, kuidas pealinnas augud õitsevad! Väga eesrindlik. Lisaks kustutatakse seal demokraatlikult 10 000 tänavalampi.“
„Pole viga, kohe teeme augud ja tule lööme surnuks!“ tuli Suva vahele, võttis nurgast Ljudmilla kuvalda ning astus reipalt uksest välja.
„Löön sellised augud maasse, et isegi must mersu lõhub karterikaane poole sekundiga sodiks,“ hüüdis mees ja lõi küla ainsa tänavavalgustuse ehk poe lambi puruks ning asus siis tänavat tümitama.
Seni rahulikult silma peaaegu looja lasknud Under ärkas äkitselt nagu välgust rabatuna ning kukkus vastu akent prõmmima. „Hei, tule kohe tagasi! Tööd ei tohi teha, sa rikud kogu euroopluse ja meie Iirimaa tegemise ära!“ kisendas ta meeleheitlikult tänavat haamerdava Suva suunas.
Järgmisel hetkel kõlas valju lärts nagu oleks kellegi kasutatud mähkmed viiendalt korruselt alla visatud.
Under sai Ljudmilla hallika põrandalapiga nii ootamatult piki piilumist, et vanamees suure ehmatusega nagu noor hirv tagauksest välja ja kodu poole ajama pani.
Aknast välja vaadates ei näinud me enam ka Suvat, ainult üksi jäänud kuvalda vedeles niiskel kruusal. Haamri juurde astus aga selle omanik, kes löögiriista hämmastava jõuga kätte haarates sõnas: „Kohe ma teile teen sellise tasuta transpordi...“ ja sammus tõtakalt baari poole.
Ka mina lahkusin tagauksest nii kiiresti, et enam ei suudagi seda tarka käiku üksikasjalikult meenutada. Üle küla kostsid veel mõnda aega kangelaslikult kohale jäänud Ilvari hüüded. „Soovõrdõiguslikkus, meid ongi kaks, mees ja naine... Ai! ..aga Mikko ütles... Ai! Euroopa komisjo... Ai!“.
Edukast ettevõtmisest jäi järele hädine küsimus: kuidas küll iirlased ja pealinlased oma küla naised nõusse said?
