Marko Matvere Jamaikalt: hulganisti mingeid pilves tonte, plärud suus!

"Nordea" katamaraanil seilavate ilmarändurite teekond jõudis Jamaika saarele.
Bob Marley muuseumis kohtas Marko Matvere hulganisti "pilves tonte, plärud suus".
"Küsisin giidi käest vaikselt, kes need suurepärased isikud on, kas elav ekspositsioon. Ta sosistas, et need on Bob’i poja sõbrad," kirjutas Matvere logiraamatusse.

Usaldusväärsed koolilapsed
"25.jaanuar. Port Antonio sadam on kena pesake valgetele jahituristidele. Halli peaga, vanem valge mees, harbourmaster, kõneleb inglise keelt valjult ja koolitatud häälel. Arvatavasti endine õpetaja. Selline inimene, kellel on pikk kannatus.
Härra teatab, et selles linnakeses on madalaim kuritegevuse tase kogu Jamaikal. Tore! Väike jalutusretk linnakeses, väljaspool tarastatud ja valvatud jahtklubi, sunnib selles kahtlema.
Ainult rõõmsavärvilistes vormides koolilapsed tunduvad usaldusväärsed."

Tavaneegrid ja rastamanid
"Musti leidub tänavatel kahesuguseid, ühed on neegrid nagu ikka, teised on vist mingid väljavalitud. Kõnnivad (kui kõnnivad, enamasti vedelevad servadel ning majaesistel) lõug püsti, pilk targalt kaugusesse suunatud, mõõdukal sammul. Rastaman’id.
Tohutut, pulstunud juuksepahmakat hoiab pea otsas koos hiigelmüts, kirev, tihti Jamaika rahvusvärvides, heegeldatud kott. Ka habe tundub auasi olema. Sihvakad ja pikad, enamasti keskealised või vanemad, liiguvad nad põlvede jõnksudes ülejäänud massi seas nagu mingid trollid. On tööpäeva lõpp.
Liiga palju inimesi, nii väikese alevi kohta. Valged, keda juhtud tänaval silmama, on kõik juba tuttavad sadamaterritooriumilt."

Ei ole teretulnud
"Ei pea olema kuigi tundlik olend, et mõista – sa pole siinkandis teretulnud. Kaupluses või baaris võetakse su raha ja ulatatakse kaup vastu, põlgusevõru ümber suu. Rastaman’id reageerivad pildistamisele ning filmimisele kõige valulikumalt.
Pistavad karjuma ja sajatama nõnda, et kogu uulits kajab või põgenevad keskmist sõrme viibutades. “Fuck you, white! What you think I am, a muppet show?”(Persse käi, valge! Mis sa arvad, et sa oled nukuteatris, või?) Kui rastaman kerjab ja sa raha ei anna, saad needust kuulda. Tööd nad üldiselt ei tee, kui ehk, siis müüvad midagi käe pealt. Nägin ka paarikest – rastaman ja rastawoman. Need paistsid erandid olema, väljusid autost ning suundusid eramu poole."

Brežnevi häälega noored
"Enamasti elab see rahvas linnaservas ning peavarjuks piisab neile kanakuudisuurusest, kirevast kioskist. Hääleaparaat, neil tontidel, on geneetiliselt iseäralik.
Häälikud moodustuvad kurgupõhjas nagu neegritelgi aga sellele lisandub veel kõva ragin ja pingutusest põhjustatud katkev kähin. Ka noored mustad pressivad endast sõnu välja ehmatava rögina saatel.
Pargis harjutas grupp, umbes kolmeteistaastasi koolitüdrukuid, kisakoori kava. Tavaline teismeliste kilkamine aga kui õpetaja pausi tegi, hakkasid nad omavahel vestlema tavatoonil. Vanemad lugejad mäletavad kindlasti Leonid Brežnevi häält.
Vaat, midagi taolist, Brežnevi mõmina ja kotiku möirge segu."

Ainsad kahvatud olendid
"26. jaanuar Kingston. 80 km sõit, risti üle Jamaika. Saar on väga lopsaka loodusega. Kõik mäeküljed ja ka tipud on rohelise taimestikuga kaetud. Eriti mahlased ja ilusad on orud. Kuivi, kõrbenud alasid ei silmagi. Metsades laulavad linnud. Õieti, kuulsime neid juba Port Antonios, kui kuked oma hommikuse lärmi lõpetasid.
Pealinn on, servades, kaunis sarnane mõne tagasihoidlikuma Ameerika asundusega. Tõeline rajurock algab aga nn dowtown’is. Parkisime masina kellatorni lähedale (kes Kingstoni tunnevad).
Hetke pärast mõistsime, et oleme ainsad valged ümbruskonnas. Nüüd ma tean, mis tunne on neegril Lõuna-Eesti linnakeses patseerida. Üsna mitme kvartali kohta, mis me 3 tunniga läbi jalutasime, ei näinud ma ühtegi kahvatut olendit."

Kuradi valged!
“Valge!!! Ou, valge, kuule! Mis toimub? Vaadake, valged lähevad! Anna mulle natuke raha, mul on kõht tühi! Sa oled Jamaikal, valge! Jamaikal sa pead midagi andma, saad aru! See on Jamaika siin! See sinu sõber on ülbe! Miks ta minuga niimoodi käitub, ah? Mis ta arvab endast, ah? Mis, ta’i räägi inglise keelt, vä? Vasta, kui ma sult küsin! Näita dokumente, kui sa filmid siin, oma, kuradi, suure kaameraga! Kuradi valged!”
Kogu linnakeskkond on üks suur turg. Kõik inimesed müüvad midagi. Kes toiduaineid, kes majapidamiskaupu.
Viimast kraami on eriti ohtralt, Hiina päritolu, kõigil müüajatel ühed ja samad artiklid. Kaltse ja pastlaid on vast veelgi enam."

Maailma põhjaklapp
"Turul hoiavad silma peal kiivri ja kaitsmetega varustet, kahe meetri pikkused, robotisarnased automaaturid. Sooja ligi 40 kraadi.
Pask niriseb rentslit mööda mere suunas. Olustik nagu ulmefilmis, mis kujutab elu pärast… Kingstoniks nimetatakse ka kaatrite ja jahtide põhja all olevaid, keermega korke, et räpane pilsivesi välja niriseks, kui alus kuivale tõstetakse.
Kingston ongi maailma põhjaklapp, nagu keegi kodulehe kommentaariumis tabavalt märkis."

Bob Marley muuseumis
"Tulime põhiliselt selleks, et külastada Bob Marley muuseumi. Pagana kallis muuseum! Filmida ja pildistada tohib ainult hoovi ekspositsiooni. Hoone ise, koos siseruumidega, kuulub autorikaitse alla, seletati mulle. Maru mees, head laulud. Paadunud rastafar. Ei sigarette, ei alkoholi, õli, piima, kohvi, soola ega suhkrut, aina kanep ja puuviljakokteilid.
Kanepit (giidi sõnul: "Bob’s favourite item") kasvatas mees sealsamas, villaesisel väljakul asuval katselapil. Kui ta koos pillimeestest sõpradega hoovis piisavalt jalgpalli oli tagunud, tõmmati ennast pilve ning kukuti naabrite vihastamiseks trumme põristama ja laulujoru ajama.
Kui lugu sündis, kobiti majja ning salvestati see sealsamas, kodustuudios."

Pilves tondid, plärud suus
"Praegugi töllas muuseumiterritooriumil hulganisti mingeid pilves tonte, plärud suus. Küsisin giidi käest vaikselt, kes need suurepärased isikud on, kas elav ekspositsioon. Ta sosistas, et need on Bob’i poja sõbrad.
Külastuse lõpuks, näidati lühikest dokfilmi sellest pooljumalast, kes sündis 1945 ja suri 36-aastaselt vähki.
Tema suust jäid kõlama kaks lauset: “I have no education, I have inspiration!”(Mul pole haridust, mul on inspiratsioon.) ja “I live here, inside my head.”(Ma elan siin, oma pea sees.)"

Kiire ja põhjalik lüpsmine
"29. jaanuar. Ocho Rios’e nimeline linnake on spetsialiseerunud kruiisilaevade vastuvõtmisele. Valgete tuhajuhanite kiirele ning põhjalikule lüpsmisele.
Jaan on siin varem käinud ja mõtlesime kindla peale välja minna – sõit bambusparvel, madalal, kiirevoolulisel, põlispuude ja liaanidega varjatud jõel.
Kohe jahtsadama värava taga, haakis meid konksu otsa Andjou (loe: andžuu) nimeline myfriend, mikrobussi juht ja omanik. Kui parvesõit lõppes, ei lasknud ta meid enam niisama minema, vaid luges meile täpselt ette, mis me järgmiseks ette võtame.
Valisime Bob Marley mausoleumi külastuse. Veel üks Bob’i nimeline rahaveski. Kõrgel mägedes."

Pealetükkivad kanepimüüjad
"Mausoleum kujutab endast kõrge aia ja tugeva väravaga, muust ilmast eraldet, tsitadelli.
Turvamehed avavad selle ainult hetkeks, kui me sisse sõidame. Käratsedes ning kätega kõmmides jäävad tondid, kes meie bussi saabumist liiga hilja märkasid, piirde taha.
Müüri sees on 20×20 cm avaus, kust nad ennast nüüd poolest kerest sisse topivad ja ahastavalt karjudes meile oma kaupa pakuvad. See on Bob’s favourite item, kas kilekottides või juba valmis plärudena. Myfriend suundubki tingima aga põrkab tagasi, liiga pealetükkiv kamp, isegi temasuguse ärihai jaoks."

Keelav silt ja selle tühistamine
"Piletimüüjast rastaman’i, värvilise, heegeldatud kotiga pea, on letile külili vajunud, jalgevahel siblib kukk. Papagoid naksutavad puuris. Raske ohkega tõstab ta kivistunud näo ja müüb 2 piletit. Pea vajub tagasi. Rastaman’ist giid on samuti “kivis”.
Ta ei tee ühtegi üleliigset liigutust, ei lausu üleliigseid sõnu. Kõnnib ettevaatlikult, kartes kosmosesse kukkuda. Küsin, kas filmida tohib. Ta osutab vaikides karmilt keelavatele siltidele. Myfriend ajab asja jutti ning 20-dollariline rahatäht, tühistab keelu.
Pikast trepist üles sammudes, näeme kaht tillukest pühamut, mis on ehitatud Bob’i vanavanemate kunagisele majaasemele. Ühe sees valgest marmorist sarkofaag Bob’i emaga, teises, kahekohaline hoidla pühitsetule endale ning tema poolvennale."

Raha giidi tunde parandamiseks
"Sisenemisel juhitakse meie tähelepanu, veelkord, pildistamise ning filmimise keelule ja kästakse jalanõud ära võtta. Huvitav, milline summa nüüd keelud maha võtaks?
Pühakojast väljunud, oleme vaiksed ja kühmus. Giidil hakkab parem: ”Bob was half black and half white, you know! Capuccino! Hö-höh…” (Bob oli segavereline, pool musta ja pool valget! Capuccino!) And now it is time to give something to your tour guide! For he can feel himself good!”(Nüüd on aeg anda midagi oma tuurijuhile! Et ta võiks ennast hästi tunda!) Annan 10 tuhmrohelist. Ilmne pettumus."

Ya man!
“Aga te saite filmida ja pildistada. Seda ei lubata kellegile!” Veel 10. Troll loivab nohisedes minema. Väravate taga kaupleb myfriend “favourite item’i” müüjatega ägedalt 5 minutit.
“Ya, man!”(loe: jaa, männ), on põhiargument, millega müüjad oma kraami tutvustavad. Ya, man! See positiivne slogan sobib Jamaikal iga lause lõppu.
Lõpuks kihutab myfriend sajatuste saatel, vilinal minema. Ei olnud Ya, liiga kallis.