Marko Matvere sattus paduveidrike saarele
"Turiste on vähe, ainult need kes jahtidega tulevad ja liiga palju neid jahte just pole. Selletõttu on olustik ehedaks ning pisut räpakaks jäänud.
Inimesed on nahavärviga mustast kuni tumepruunini ja kõnelevad kreooli- kui ka inglise keelt. Näojooned on peenemad ja silmakiri kergemini loetav kui neegritel," tutvustas Marko oma vaatlusi Soufrière linnas.
"Paljudel meestel on peas tohutus koguses pulstunud juukseid (nn rastapatsid) mida nad hoiavad värvilistes või ka ühetoonilistes venivates mütsides. Õigupoolest polegi need mütsid vaid pigem suured kotid.
Naised näevad kurja vaeva, et juukseid sirgeks triikida. Kellel ei õnnestu, tõmbab pähe sitikmusta paruka. Meeste hulgas on ülekaalulisi väga vähe, naiste hulgas pisut rohkem."
"Paljud noored naised on silmatorkavalt pikka kasvu. Joodikuid tilbendab poeuste juures ohtramalt kui meil, seevastu suitsetav kreool on haruldane. Kummalisi, või õigemini paduveidraid tüüpe loivab kõikjal. Tarvis ainult hetkeks istuma jääda ja silmitseda – anatoomiline teater. Pildistamine ajab nad tigedaks."
"Meestele meeldib kangesti hõigelda, nii omavahel kui ka valgete turistide tähelepanu püüdmiseks. Seda tehakse kõrge kimeda häälega tulistades, kasutades selliseid häälikuid: aei-aei-ai-jo-jo-jou-määänn-ou-ou-a-a-a jne. Naised on tagasihoidlikud, üht kommentaari enda kohta kuulsin: uuu, uait himbooo!"
Järgmisena jõuavad ilmarändurid Martinique saarele, mis nende rõõmuks kuulub Prantsusmaale ning pakub heameelt eurode kehtimise ning 220 voldise elektriga.
