Suve keskpaigal oli minu imestus aina suurem, kui naabrimees Ülot enam üldse oma aias kohmitsemas ei näinud. Seda enam, et olin temalt survepesuri laenanud, mida tema kohe mitte kurjalt tagasi nõutama ei tulnud, nagu tavaliselt.
Meie aedade vahele ehitatud puuriida sisse peidetud ühise saladuse ehk samakapudeli jõin samuti ihuüksi tühjaks. Murepilv hakkas mu kohal tasapisi suurust koguma.

Lõpuks võtsin vaevaks ja loivasin üleaedse elamisse. Ülo istus ekraani ees ja jõllitas seda nagu vares minu Kördiks kutsutud chihuahuat.
Küsisin, et mis lahti, kas jälle uut naist vaja, vana ju alles paistab aknast, rohib kenasti tikripõõsa alust. "Ei."
Ülo näitas mulle uut imevärki nimega Facebook, kus kõik sees on. "Jah, kõik on siin sees," kinnitas Ülo veel mitu korda ja lubas mindki sisse aidata.

Ei möödunud paari päevagi, kui ka minule tundusid tegemised nagu muru niitmine, tomatite kastmine ja sauna kütmine armetud tühiasjad. Olin Facebookis.
Jah, kõik on seal! Minu sugulased, tuttavad ning terve armee võhivõõraid inimesi. Kõige armsam oli näha, kuidas tundmatud inimesed oma lapsi armastavad. "Meie uus kiku on sündinud. Me pudistame suppi kõhukesele. Me tegime mähkmetesse oliivrohelise essukese," on vaid mõned imearmsad tekstid muidu jälkide fotode juures.

Ülo oli oma kontole ritta seadnud hulga fotosid, kus tema kala püüab, noorpõlves Bulgaarias käis ning kitarri mängib. Ega ta tühiraisk tegelikult ainsatki pilli mängida mõista, aga näed, nii paljudele meeldib.
Oi, see on tore kuidas kõik vajutavad "meeldib" igasuguste fotode alla. See teeb sinust kohe nagu tähe!
Tegin endastki spetsiaalselt ühe foto ja laadisin Facebooki.

Fotol seisan ma mõtetest tulvil näoga ühe Helsingi tänava äärde pargitud tulipunase Ferrari kõrval. Just nagu ükskõikne omanik. Ega keegi aru saagi, et ma sinna tegelikult tasuta saadud piletitega kirbuturule ABBA kassette ostma sõitsin.
Oi, kus klõpsati "meeldib" nupukest! Tervelt 17 korda! Ülo võib oma valekitarriga pliiti kütta!

Siis aga algasid halvad ajad. No ole pildil või alasti, johventoller ripakil, aga ei saa enam "meeldib" klõpsusid. Ülo mõnikord nagu halastusest kliksib, aga kah ainult siis kui ta ise samuti mu pildil on.
Minust sai tõsine mees. Ei käinud ma õues, poodigi ei kippunud, õlu ei maitsenud. Nuputasin, kuidas "meeldib" klõpse saada. Ja siis lõi minusse nagu välguga! Muidugi!

Pildistasin oma chihuahua Kördi lausa oimetuks! Ja kui siis jõudsin tähetaevasse! Kördi piltide manu hakati käima nagu palveretkedel ning mul ei jäänud muud muret kui aeg-ajalt mõni värskem ja armsusest pingul üllitis juurde laadida.
Olen nüüd kuulsuse tipul ja kuigi seda minu arvuti taha küürunud kujust aru pole saada, õnnelikum kui kunagi varem. Mamslid võivad oma tatised beebid sisse soolata!

Ja kui Ülo pani üles pildi endast šoti seelikus ja torupilliga, siis riietasin Kördi teletupsuks.

Üks-null minu kasuks!