Igal aastal oma 80 korda jõuluvana mängiv mees (kes koos abikaasaga tõesti jõulutaadi- ja memme mõõdu välja annab) käis sageli seal haiglas pühade ajal lapsi rõõmustamas, ent sedapuhku oli asi selge: punane kuub tuleb kapist ennetähtaegselt välja võtta ning vatsa vappudes pühad ühele väikesele põnnile varem kohale tuua.

Viisteist minutit hiljem oli mees haiglas, jõulutaadi rõivad seljas ning kohtus poisiga, et täita tema viimane soov, milleks oli kohtuda jõuluvanaga. “Ütlesin poisi lähedastele, et nad ootaksid väljas, kui ei suuda nuttu tagasi hoida – muidu ei suuda ka mina end valitseda,” rääkis jõulumees väljaandele Knoxville News Sentinel, mis loo maailma meediasse lennutas. Nii vaatasidki omaksed läbi intensiivraviakna, kuidas poiss jõulumehe käte vahel hinge heitis.

“Poiss oli juba nii nõrk, et arvasin, et ta magab,” sõnas murest murtud jõulutaat lehele. “Istusin ta voodile ja küsisin: “Kas ma kuulsin õigesti, et jääd jõuludest ilma? Kuidas nii? Oled ju mu number üks päkapikk!”” meenutas ta. Sellest sai alguse liigutav jutuajamine.

“Kas tõesti?” küsis poiss, saades jõulutaadilt kinnituse ning kingituse, mille ta lähedased olid valmis varunud. “Nad ütlevad, et ma hakkan ära surema. Kuidas ma aru saan, et ma kohale olen jõudnud?” päris poiss, olles ise nii nõrk, et suutis vaevu kingituselt pakkepaberit rebida. “Kui kohale jõuad, ütled neile, et oled jõuluvana number üks päkapikk ja nad lasevad sind sisse,” kostis jõulumees poisile julgustavad sõnad. Seepeale embas poiss jõuluvana ning küsis: “Jõuluvana, kas sa aitad mind?”, kuid need jäidki tema viimasteks sõnadeks.

“Panin talle käed ümber ning enne kui jõudsin midagi vastata, oli ta lahkunud,” meenutab jõuluvana kurba hetke. “Jäingi tal lihtsalt ümbert kinni hoidma, kuni tema ema tuppa tuli, kuna sai aru, mis oli juhtunud. Lahkusin nii kiiresti kui sain – olen käinud kaitseväes ja näinud nii mõndagi, ent siis õdede toast mööda tormates nutsin endal silmad peast ja terve kodutee otsa,” rääkis Schmitt-Matzen, kes enda sõnutsi veel kolm päeva end koguda ei suutnud.

Murest murtud jõulutaat on juhtunust terve nädala nii löödud, et kaalus koguni jõulumeheameti mahapanemist. End pisut kogunud, läks ta aga taas järgmisele jõulupeole ning laste naerunägude nägemine leevendas ta südamevalu ning tuletas meelde, miks ta üldse kunagi selle ameti peale sattus: “Sain aru, mis on mu ülesanne.”

Eric Schmitt-Matzenist on tänu liigutavale loole saanud suisa meediakuulsus, kelle lugu on sotsiaalmeedias jõudnud sadade tuhandete inimesteni. Jaga ka sina seda lugu ning tuleta oma sõpradele meelde, mis siin elus tähtis on!