Seksiplahvatus suurlinnas

See on film tänapäeva Vene linnainimestest, kes pole ei äärmiselt rikkad ega vaesed ega ka eriti huvitavad, vähemalt niikaua, kui kaamera ei näita nende seksipraktikat. Film kannab psühhoanalüütilist sõnumit: allasurutud naudinguiha plahvatab ükskord ja sellest plahvatusest võib sadada nii roose kui ka soppa. Film on üles ehitatud mosaiigina ja lood vahelduvad kiiresti, nii et igav ei hakka kordagi. Pealegi, kes ei armastaks vaadata võõraste voodisaladusi, mida esitavad ilusad näitlejad, eriti kui need jäävad hea maitse piiresse. Filmi koloriit on küll sinine, kuid blue movie see pole. Mari Peegel


„Intiimsed kehaosad”
(Venemaa, 2013)

R: Nataša Merkulova, Aleksei Tšupov

Täna kell 22 Solarises


Peeniseta noor ajab naerma

„See on raske vaatamine,” mõtlen enne Kim Ki-duki filmi algust. Sisututvustus räägib petetud naisest, kes lõikab kättemaksuks otsast poja riista. Silme ette tuleb Lars von Trieri „Antikristus” ja igavene äng. Kolm korda linastamiskeelu saanud film ei sisalda sõnu, vaid keskendub ainult näitlejate miimikale. Kõik tundub tõsisena, kuni korraga hakkavad saalis olevad inimesed järjest naerma. Ki-duki sadism vaheldub tõeliselt musta huumoriga, mis muutub niivõrd absurdseks, et peeniseta noormehe probleemid toovad naerupisara silma.

Kim Ki-duk provotseerib vaatajat ja teeb seda nii, et film jääb mõtteisse kerima. Kas tegu oli kõige naljakama komöödia või kõige julmema filmiga? Või millegi vahepealsega? Dannar Leitmaa


„Möbius”

(Lõuna-Korea, 2013)

R: Kim Ki-duk

Täna kell 19.30 Solarises