Positivuse korraldaja Ģirts Majors: tuttav ütles, et kui tahad, et su üritus läbi kukuks, nimeta see festivaliks!
Kas on lahe olla festivali „isa“?
Ģirts Majors: Ma ei saa täpselt aru, miks sa mind sedasi kutsud, sest festival ei ole kindlasti ainult ühe inimese töö vili.
Olgu, läheme siis kohe asja kallale. Millal festival sinu jaoks algab? Millal jõuad sa ise Salacgrīvasse?
GM: Festivali ülespanek algab nädal varem, meie tiim jõuab erinevatel aegadel – esimesed inimesed teisipäeval, ma ise tihtipeale kolmapäeval. Aga viimastel aegadel olen hakanud saabuma pigem hiljem – eelneval õhtul või isegi esimesel festivalipäeval. Pärast festivali kestab mahavõtmine veel nädala, nii et kõige kauem veedavad mõned inimesed seal aega kaks nädalat järjest.
Sigur Ros, Muse, Mark Ronson – need on ainult mõned nimed festivalil esinenute nimekirjast. Kas kohtud esinejatega ka näost näkku?
GM: Festivali ajal tavaliselt mitte, sest bänd jõuab kohale, esineb ning sõidab seejärel tagasi Riiga, kus suurem osa neist ööbib. Tihtipeale on neil järgmisel päeval juba uus kontsert kusagil mujal. Muidugi on ka bände, kellega veedame aega enne ja pärast festivali ning vahepeal ka muudel festivalidel. Tavaliselt on kõige soojemad suhted nende bändidega, kes esinevad festivalil rohkem kui ühel aastal.
Kuidas käib bändide valimine festivalile?
GM: Nagu spordis, nii on ka muusikatööstuses artistidel omad agendid, kes neid esindavad. Kontserdid on artistidele peamiseks sissetulekuallikaks, nii et agentide töö on ülitähtis. Kontserdikorraldaja ülesanne on veenda agente, kes omakorda veenavad artiste, et nad tuleksid antud üritusele esinema.
Sa põiklesid esimesest küsimusest osavalt kõrvale, aga uuriksin siiski - mis tunne on olla Ģirts Majors, Positivuse nägu?
GM: Ma ei saa Positivust lugeda isiklikuks saavutuseks, sest töö tõttu reisides ja maailma nähes mõistan, et me ei ole tegelikult loonud midagi enneolematut Euroopa skaalal, rääkimata maailma mastaapidest. Lätis on suur vedamine see, kui noor inimene leiab võimaluse töötada alal, mis talle meeldib ja mille suhtes ta on kirglik. Minu arvates on see suureks probleemiks, et tihti ei suudeta otsustada, mis meeldib – ka ise mõtlesin sellele palju üle kümne aasta tagasi kui olin kooli lõpetamas. Mul on ääretult vedanud, et olen leidnud end kohtadest ja keskkondadest, kus mulle on väga meeldinud. Kui teed midagi, mis sulle meeldib, siis edu ei jää tulemata. Olen alati suurel määral sõltunud ka nendest inimestest, kes on mu ümber ja usun, et just kõige lähedasemad on mänginud suurt rolli nii Positivuse muusikaagentuuri kui ka festivali alustamisel. Nii et mitte mingil juhul ei ole see vaid ühe inimese edulugu.
Kuidas veedad oma vaba aega?
GM: Töötan oma lemmikalal, mul on raske ette kujutada end midagi muud tegemas. Suur osa mu tööst on ühtlasi ka mu hobi. Reisimine on töö oluline osa, sest käime maailma eri paigus bände vaatamas ja kuulamas. Kohtume uute inimestega ja suhtleme pidevalt, et saada festivalile häid esinejaid. See tundub alati natuke ka mõnusa vaba aja veetmise viisina.
Aga mul on ka teisi huvisid – viimastel aastatel näiteks olen hakanud palju süüa tegema. Sõpradele ja oma perele. Mul on kaks last, veedan palju aega nendega. Harrastan ka erinevaid spordialasid. Nii et elu ei keerle vaid töö ümber. Kahjuks ei ole kõigeks piisavalt aega – tahaksin veel paljusid asju teha. Mõned hobid tulevad ja lähevad, teised aga jäävad pikaks ajaks.
Kas mäletad esimest hetke mil mõtlesid, et võiks hakata festivali korraldama?
GM: Päris esimest hetke mitte, kuid korraldasime välisartistide esinemisi juba varem. Saime aru, et midagi kestvamat saame omal alal luua kahel viisil – hakates tegelema kontsertklubiga või korraldama festivali. Meil ei olnud tegelikult tol ajal raha, et festivali korraldada ning selliseid üritusi siis Lätis ei toimunudki. Üks inimene andis mulle nõu: “Kui tahad, et su üritus läbi kukuks, nimeta see festivaliks.” Selles mõttes oli see ikka tõeline väljakutse, et korraldada Positivuse-laadset üritust. Inimesed kuulavad nii palju erinevat muusikat. Me võtsime ikka päris mitu aastat hoogu.
Millised olid teised variandid toimumiskoha osas?
GM: Teisi variante polnudki! Olime Vidzeme mereäärele keskendunud ning seal oligi vaid kaks võimalikku asukohta – Salacgrīva ja Saulkrasti. Tõime kokku muusikatööstuse fookusgrupi, kellel oli tol ajal rohkem kogemust kui meil. Mõned inimesed sealt soovitasid kohe Salacgrīvat, ma ise olin tegelikult alguses väga skeptiline. Ma ei olnud ise siis ühelgi festivalil käinud. Käisime Saulkrastis, kuid ei leidnud ka sealt sobivamat kohta. Tagasi Salacgrīvasse minnes hakkas tekkima visioon, kus võiksid lavad paikneda jne. Nii saigi otsus langetatud.
