Viktor Borovik pani Siberis Amurkas asunud garnisonist plehku 1994. aastal, sest kaaslased kohtlesid teda julmalt.

Pelgupaiga leidis Borovik tihedast okaspuumetsast, kuhu ehitas endale onni ja elas kõik need seitse aastat erakuna.

Desertöör püüdis hinge seeshoidmiseks kala, käis jahil ja korjas seeni. Muud vajalikku hankis ta lähimatest asulatest näpates.

Kütid juhatas Boroviku onni juurde põgenev karu. Mehed leidsid desertööri armetust olukorrast, sest hiljutine tulekahju oli talle tõsiseid vigastusi tekitanud.

Borovik toimetati Petropavlovsk-Kamtšatski haiglasse kolmanda astme põletushaavade ja probleemidega siseelundites.