Becker on hoolitsenud huntide eest Venemaal, Tveri oblastis, kus tema igapäevaseks kaaslaseks on hundikari, kirjutab MTV3.
“Huntide juures tajun ma selgelt nende emotsioone — kas neil hea tuju või halb,” räägib naine.
Huntide tegemiste ja toimetuste jälgimine kuulub naise huntide käitumist ja elu hõlmavasse uurimustöösse.
Viimased kuus kuud on naine kasvatanud üles seitse kutsikat, kelle kohalik jahimees looduskaitsealalt kinni nabis.
Ilusa ilmaga jalutab Becker koos hundikarjaga kümneid kilomeetreid.
“Hundid pole nagu koerad, kes on inimeste ja inimhäälega harjunud,” ütleb Laetitia ja sõnab, et loomad pole tema häält just sel põhjusel ka kunagi kuulnud.
24-aastase prantslanna ainsaks moodsaks kaaslaseks metsikus looduses on läptop.
Inimtühjas paigas elav naine suhtleb oma vanematega kaks korda kuus. Selleks tuleb tal ette võtta pooletunnine autosõit linnakesse, kus on internet.
Beckeriga samas külas elab veel vaid viis inimest.
Joogivett saab naine jõest. Sööb ta aga peamiselt riisi, kartulit, makarone ning tatart.
Aeg-ajalt naudib Laetitia vanemate poolt saadetud šokolaadi.
Naise ainus kontakt välismaailmaga on Vladimir Bologov, Tveri huntide heaolu eest seisev mees.
Abi aga hundid tõepoolest ka vajavad — kohalikele jahimestele makstakse iga kinni püütud hundi eest 50 dollarit ja just sel põhjusel on hallivatimeeste hulk metsades vähenenud.
Metsikud koerad satuvad hoopis loomaaedadesse ja tsirkustesse ning need, kes müügiks ei sobi, tapetakse.
Kord nädalas õnnestub Laetitial suhelda külanaistega, kui Vladimir teda lähikülla viib.
“Ainus, mida igatsen, on elukaaslane. Sobiva inimese leidmine on aga väga keeruline, sest keegi sellist elustiili just igaüks ei soovi,” arutleb Becker Tveri oblastis huntide keskel.
