Oled sa sina ise või piisk terves ookeanis?

Meie ühiskond muutub aina enam halliks massiks, kus kaotame iseenda. Paljudel tänapäeva noortel tekib identiteedikriis, kus nad enam ei tea, kes nad on. Nii kaotavad paljud noored oma eksistendi mõtte iseenese jaoks. Ja see võib viia masenduse või lausa depressioonini. Hullemal korral ka suitsiidideni kui noor langeb nii sügavasse depressiooni, et ei suuda leida oma elu mõtet.

Me kõik leiame enesele eeskuju, iidoli — ema, isa või mõne kuulsuse. See kõik on loomupärane, et leida siht kuhu poole pürgida. Kuid kahjuks enamus meist samastub oma eeskujuga ning kaotab iseenese. Ning samastudes alatasa kellegi teisega muutub kõik ühtlaseks halliks massiks. Sest ka meie eeskuju on võtnud kellegi eeskujuks.

Selge näide on noorte tüdrukute puhul. Kuidas püütakse sarnaneda mõne kuulsusega või kasvõi sõbrannadega , et näha välja pop ja noortepärane nagu enamus selle vanusegrupi tüdrukuid. Mis sest, et mõnele ei meeldi teksad kuna dressid palju mugavamad. Kuid kuna sõbrannad kannavad teksasid, siis tuleb ka teksasid kanda, et kuuluda ühtsusesse. Unustatakse oma soov. Ning uputakse halli massi, mis meid valdab. Tühipaljas piisk ookeanis. Ja kahjuks hakkab see tüdruk ka nii end lõpuks tundma, et ta on tühipaljas piisk terves ookeanis. Nii tekkivad ülal toodud probleemid. Kui tüdruk mõtleb, et ta võiks siiski täita oma soovid ja riietuda ning käituda nii nagu ta ise soovib, tekib hirm, et ta heidetakse üldsusest välja ja peetakse friigiks. Ning selle hirmu tõttu ta ühildubki selle halli massiga.

Tegin ka testi sellega seoses. Istusin Tammsaare pargis ja jälgisin mööduvaid tüdrukuid.  Kõik olid erinevad välimuse ja riietuse poolest.  Aga meelde jäid vaid vähesed, just need keda  peetakse nö friikideks, kes julgevad erineda ühtsest hallist massist. Kes käituvad ja riietuvad just nii nagu neile endile meeldib ja keda ei huvita teiste arvamus. Respekt neile tüdrukutele, sest see nõuab palju julgust. Kuid kõik teised tüdrukud, kes minust mööda kõndisid, muutusid halliks massiks. Kui mõni neist teist korda vastu jalutaks, ei meenuks mulle, et ma olen teda näinud.

Sama enesekaotus avaldub ka noormeeste puhul. Neil mitte küll nii väga väimuse osas, kuid just käitumine. Tekib oma seltskond, kus kindlasti on oma liider ja siis hakatakse jäljendama tema tegusi ning suhtumist.  Isegi kui noormees, kes on kambas, ei nõustu liidriga ja ei nõustu tema tegudega, teeb ta ikka kõike nii nagu liider ees. Just sama hirmu ees, et teda ei võeta omaks “lahedate” kuttide seas ja ta jääb üksi või hakatakse ka teda ennast friigiks pidama. Ning temaga juhtub sama, mida ta ise teistele teeb. Ja ununeb ära see, et ta teab ja tunneb, et need “lahedad sõbrad” on tegelikud täielikud jobud, kelle eksistent on vaid elu väärtuste raiskamine. Kuid parem on olla üks nendest, kui mingi friik. Nii kaotatakse taas iseennast ja samuti tekivad taas ülaltoodud probleemid.

Mu tuttava noormehega just nii juhtuski. Kuna samakandi sõbrad staabiilselt jõid ja olid ilgelt “lahedad” tegi ta seda sama, et tunda ühtsustunnet. Siis leidis ta endale tüdruku, esimese inimese, kes temast tõeliselt hoolis ja, kes teda tõeliselt armastas. Noormees muutus küll rohkem iseendaks, kuid ta ei suutnud murda läbi hallist massist. Ning kõige tähtsamaks osutus “sõprade” arvamus. Ning ta ei leidnud ise-ennast enam üles. Kuna ta seadis üldsuse peatähtsaks. Ning nii kaotas ta ainsa, kes teda tõeliselt armastas. Kuna tüdruk tahtis olla noormehega, mitte viimase sõpradega suhtes.

Halli massi kuuludes on sul ümber küll palju inimesi, aga palju neist sinust tõeliselt hoolib ?