Lugeja: Eesti haridussüsteem meenutab olemuselt kingavabrikut
Olles kursis tänapäeval mitmete artikklitega, kus võrreldakse Eesti haridussüsteemi teiste riikide omadega kohtame tihti olukordi, kus Eestis ollakse konservatiivsemad ja eelistatakse faktilisi teadmisi õpilase loomingulistele, uurivatele ja arutlevatele.
Ollakse nagu vana kingavabrik, mida küll uuendatakse pidevalt uute kingadega, kuid tulemuseks on ikka samast materjalist, sama läike ja sama suurusega jalanõud - kes raamidesse ei mahu, visatakse lihtsalt välja.
Sarnaseid olukordi, kus reaalselt halvasti õppija on targem, arutlevam ja asjalikum, kui seda on hästi õppiv noor, näeme tihtipeale just olukordades, kus vastused peaksid olema kergeimad tulema. Hinnete reaalne eluliste teadmiste peegeldatavus on tagasihoidlik ja tegelikult loomult andekad noored võivad jääda lavasärata. Heaks näiteks on hiljuti toimunud võistlus, kus rühmades oli vaja valmistada plakat. Plakati teemaks oli eesti keel.
Võistkonnatöös oli näha, kuidas hästi õppiv noor ei taibanud eesti keele pärinemist. Ideeks oli kasutada eesti keele murdeid, tuua nendevahelisi võrdluseid, kui esitleda sama laused ka tänapäevases kirjakeele, et saavutada võrdluspilt sellest, kuidas murded segunesid ja tekkis ühine kirjakeel. Vastus sarnasele ideele oli see, et ega tänapäeva noored ei räägi murretes ja murretel pole eesti keelega vähimatki seost.
Samaaegselt suhteliselt halbadele koolihinnetele õppiv poiss leidis, et tegu on väärt ideega ja käis välja enda poolsed nõuanded konseptsiooni koostamiseks. Antud olukorra pole määravaks see, kumb kuidas arvas vaid pigem see vastamise meetod, kus oli näha, et nö halvem õpilane olu hulga arusaavam, mõtlevam ja otsustavam.
Näite põhjal on naljakas vaadata, kuidas ometigi põhikoolis kordi üle korratud teemad eesti keele murrete kohta pole jõudnud headele hinnele õppiva nooreni. Teatakse küll millega tegu on, aga teiste teemadega seostada ei osata. Kurb on näha, kui tulevikus peaksime loobuma enda keelelisest või kultuurilisest ajaloost sellepärast, et inimesed teavad, mis see on, kuid ei saa aru miks selle teadmine vajalik on.
Teise suure probleemina tooksin välja probleemi, kus noor saab halbu hindeid koolis samaaegselt, kui kooliväliselt annab kontserte, reisib, osaleb aktiivselt ühiskondlikus töös, juhib noorteorganisatsiooni või teeb midagi muud kasuliku.
Ühelt poolt on näha, et tegu on aktiivse noorega, kel on oma siht paigas ja kes liigu vaid selle suunas, samas piirab tema tegemisi kool. Kooli piiramine selles tähenduses ei tähenda seda, et ta seal ei õpiks, vaid pigem, et ta õpib asju millest polda huvitatud ja mille omandamiseks pole piisavalt motivatsiooni, energiat või aega.
Samaaegselt osades aines, mis seostuvad tema praeguste huvide või sihtidega on tegu esiõpilasega nii klassis, kui koolis. Omatakse soovi neid teemasid põhjalikumalt uurida ja õppida, kuid seda jällegi kool ei võimalda. Probleem tekib hoopiski kohtades, kus ühelt poolt oon tegu eeskujuliku õpilasega, teisalt aga õpilasega, kes ei jõua tundidesse ega suuda vajaliku materjali ebameeldivatest ainetest läbida.
Gümnaasiumis lõpetamine osutub kahtluse alla, kus ühelt poolt õpilase eluline edukus hakkab häirima õpilase ebameeldivate ja mittevajalike ainete läbimist koolitunnis. Õpilane, kes ei soovi värvida klotsikest kollaseks, kui seda õpetaja käsib, saab kohe vastu näppe. Paratamatult tihtipeale lüüakse selliste kohati mõtlevate, teisalt protesteerivate õpilaste sõrmed sahtlite vahele, mis tekitab tulemuseks madala õpimotivatsiooni või lausa soovi minna mujale riiki või kooli teadmisi omandama.
Antud probleemi lahendus oleks justkui uues gümnaasiumi õppekavas juba olemas, kuigi seda on koolidel raske omaks võtta. Tegu oleks sellisel juhul individuaalse ehk kujundliku hindamisega, kus hinnataks õpilase võimeid ja arengut, mitte niivõrd vastavust riiklikutele standarditele. Seda kõike peamiselt ainetes, mis ei lõppe riikliku eksamiga.
Probleemile, miks kool ei ole elulähedane juba praegu, vastastati, et kool polegi eluline, elu on elulähedane. Samas, kui kool peaks noori ettevalmistama eluks, siis sellisel juhul, mis eluks me neid ettevalmistame, kui me ei suuda noortele pakkuda gümnaasiumis ja põhikoolis teadmisi, mis elus vaja läheks ja mis tagaks vundamendi selleks, et ise ennast leida, avastada ja paika seada oma siht.
Mis põhjusel me õpilasi hindame hinnetega teadmiste põhjale, mis nende elus tegelikult läbilöögivõimet või õppimisvõimet eluliselt ei peegelda? Selleks, et uus õppekava asuks töötama nii nagu seda on plaanitud on vaja koolitöötajate seas uue põlvkonna pealetulekut. Vaja on inimesi, kes on julged mõtlema teisiti, kui seda on viimased 60 aastat tehtud ja katsetama uusi võimalike lahendusi. Ka kõige paremad süsteemid vananevad ükskord, uute innovaatiliste ideede proovimisega ei kaasne koheselt struktuuri üleloomulik edu, samas ei tohi karta põrumisi ja kukkumis.
Alati tekib probleem, mida tuleb uue lahenduse puhul parandada. Ideaali pole olemas, olemas on vaid selle hägune peegelpilt.
