Loe, mida on pidanud läbi elama tudeng, kes statsionaarõppest avatud ülikooli suundus
Iga kaugõppe üliõpilane teab, kui raske on ennast jagada kooli ja töö vahel. Kuigi ühiskonnas on kujunenud mulje, et kaugõpe on poolik ja sealsed tudengid käivad ülikoolis vaid nägu näitamas ning eksameid tegemas, siis tegelik elu on hoopis teistsugune. Avatud ülikooli õppurid peavad täitma õppekava päevase õppe tudengitega samas mahus ning kuna põhiliselt toimub see iseseisvalt, on see paraku tunduvalt keerulisem.
Pärast keskkooli avastasin, et saan eksamitulemustega ülikooli tasuta kohale ja seega läksin suure hurraaga Tartu ülikooli. Kuhu siis veel, kui mitte Tartusse, Eesti ainsasse üliõpilaslinna? Juba ammu oli mind peibutanud sealne akadeemiline hõng ja otse loomulikult ka kuuldused põnevast tudengielust.
Mõeldud, tehtud: andsin paberid saksa filoloogiasse sisse, otsisin elamispinna ja pühkisin Tallinna tolmu jalgelt. Nüüd alles algab tõeline muretu üliõpilaselu, mõtlesin siis.
Esimesed sisseelamiskuud möödas ja eufooria kadunud, tabas reaalsus mind kui haamrilöök lagipähe: metsiku tudengielu nautimiseks on vaja ju suuremaid finantse kui ma arvestanud olin! Korteri eest pidi ka maksma ja üleüldse tundus kõik korraga nii kallis. Esimese aasta õppisin statsionaaris ära ja siis leidsin, et nüüd oleks õige aeg leida sobiv töö.
Uus reaalsuselöök: Tartus on peaaegu võimatu tudengitel sobivat tööd leida. Mis edasi? Kuna leidsin oma erialale vastava töö hoopis Tallinnas, siis kolisin sinna tagasi ja otsustasin jätkata haridusteed kaugõppes.
Statsionaarist kaugõppesse üleminek oli üks suur bürokraatiline segadus, nii et vahel tekkis mul tunne, et olen ainus, kes on Tartu Ülikooli ajaloo jooksul soovinud oma aineid ühest õppevormist teise üle kanda. Pärast pikka kirjavahetust sain asjad aga korda aetud ning olin ametlikult avatud ülikooli üliõpilane.
Naiivselt arvasin, et mis see töö ja kooli ühendamine ikka nii raske on, õppesessioonid toimuvad ju vaid korra kuus! Taas pidin pilvedelt alla ronima, sest kuigi õppesessioonid toimusid tõesti kord kuus, siis oli see vaid jäämäe veepealne osa: põhiline õppetöö toimus kodus. Seega veetsingi suure osa õhtuid pärast tööd referaate kirjutades, raamatud lugedes ja analüüsides, grammatikaülesandeid lahendades ja muid kooliasju tehes.
Selline korraldus aga õpetas pikapeale aega paremini planeerima — päevases õppes oli aega nimelt laialt käes ja seda ei pidanud planeerima — ja ka iseseisvalt õppima. Õppetöö muutis aga raskemaks see, et kohustuslik kirjandus oli küll saadaval, aga vaid Tartu Ülikooli enda raamatukogus. Tallinnas elades on aga üsna keeruline vajalikke raamatuid saada, nii et vahel oli õppematerjalide saamine tõeline Heraklese vägitegu.
Et elan Tartust üsna kaugel, lisandus kogu õppetööle ka hulk muud asjaajamist: kus Tartus ööbida, millal ja kuidas sinna sõita... Õnneks on mul kogu Tartu sugulasi täis, nii et ööbimiskohaga polnud probleeme, aga oma kursusekaaslastelt kuulsin tihti, milline jama oli vahel peatumispaiga leidmisega.
Lisaks hakkas mind õppesessioonide puhul häirima see, et vahel oli viis loengut kolme päeva peale nii ära jaotatud, et keskelt oli laupäev täiesti vaba ning viimased loengud olid pühapäeva õhtul. Tudengitele tähendas see aga nii aja- kui ka rahakulu, sest ööbimise eest pidi seetõttu rohkem maksma ning pühapäeva hilisõhtul kodulinna loksumine polnud ka väga meeldiv. Kogu logistika muutis muidu nii toredad õppesessioonid vahel üsna väsitavaks.
Õppesessioonid olid aga üldiselt väga üldised, sest ühele kursusele olid kokku sattunud väga erinevad inimesed erinevatelt elualadelt. Kui statsionaari tulevad tudengid põhiliselt keskkoolist, siis kaugõppes olid paljud juba oma elu üles seadnud ning siis otsustanud õppima tulla. Oma kursuselt olin näiteks kõige noorem. Iga kuu ootasin kannatamatult õppesessioone, sest kuigi päevasest õppest olin kõrvale jäänud, oli Tartu üliõpilaselu ikkagi väga paeluv. Lisaks oli teise linna minek värskendav ning iga kord pärast õppesessiooni tundsin ennast muljetest ja teadmistest küllastununa.
Igapäevase kooli ja töö vahel pendeldamise kõrval hakkas aga tunda andma ühiskonna suhtumine, et ega need kaugõppe tudengid ole ikka päris üliõpilased. Millegipärast arvasid paljud, et mu päevasest õppest äratulek oli lihtsalt mingi kapriis. Kui rääkisin, et õppimine on kallis, tehti suured silmad: “Aga sa olid ju tasuta kohal!” Jah, aga paraku ei ela tudengid vaid õhust ja armastusest. Teises linnas elamine toob kaasa suuri kulutusi ja iga aasta õppelaenu ka ei taha võtta. Stipendium, mis oli toona veidi alla tuhande krooni, ei katnud ära isegi ühikakohta. Lisaks arvasid väga paljud inimesed, et kaugõpe ongi vaid lust ja lillepidu, õppima ei pea ja kraadi saad põhimõtteliselt selle eest, et maksad ja teed mõnikord eksameid. Selline suhtumine oli üsna valus, eriti kui olid ennast katki rabelenud, et kooliasjad õigeks ajaks ära teha, töölt õigel ajal eksamitele jõuda ning kursus edukalt lõpetada.
Nüüd, kus seisan ülikoolielu (meelega ei nimeta ma seda õppimiseks, sest see on midagi palju enamat) lõpusirgel, olen ma rahul, et valisin kaugõppe. Kuigi see sundis läbi paljude raskuste ja keerdkäikude minema, andis see juurde palju iseseisvust ja planeerimisvõimet. Täisväärtuslikust tudengielust jäin küll veidi eemale, kuid kuna töötasin kooliajal oma õpitaval erialal, siis täiendasid kool ja töö teineteist ning andsid hindamatu kogemuse. Tahaksin aga väga, et avatud ülikooli tudengeid võetaks ühiskonnas veidi tõsisemalt, sest töö ja kooli ühendamine pole kerge. Ideaalmaailmas ei peaks üliõpilased kooli kõrvalt töötama, aga paraku on asjad teisiti. Kui aga inimene soovib õppida, võiks ta selle üle rõõmu tunda.
