PÖFF-ile vabatahtlikuks. Miks?
Pole saladus, et peale piletiostjate, sponsorite ja valitsuse rahavoogude ning alalise korraldustiimi töö sõltub festivali käekäik suuresti vabatahtlike panusest. Vabatahtlikke osaleb tänavu sama palju kui eelmisel aastal ehk umbes 250. Nende tööd koordineeriva festivalitöötaja Maarika Jaaksoo sõnul hõlmab see arv autojuhte, subtitreerijaid, kontrolöre, piletimüüjaid, infotöötajaid, publikuküsitluste tegijaid, fotograafe, andmesisestajaid, eriürituste abilisi, külaliste saatjaid ning tehnikaosakonnas ja kontoris töötavaid abilisi. Neist teenivad väikest taskuraha ainult piletimüüjad, ülejäänud saavad vastutasuks lõunasöögivautšereid, kinopileteid ja suurürituse korraldamise kogemuse.
Muid kriteeriume peale tööga hakkamasaamise vabatahtlikele ei seata. „Võtame vastu kõik toredad inimesed, kes soovivad vabatahtlikuna kaasa lüüa ja kel on kogemusi ja oskusi, et vastavaid ülesandeid täita,” kinnitab Jaaksoo.
Stressiga ei minda kaasa
Coca-Cola Plaza fuajee ajutises infoletis eile pileteid müünud Kristel Aija sõnul on tema tööpäevad eri pikkusega – on nii viie- kui ka üheksatunniseid päevi. „Piletimüügist rääkides on hästi suur koormus siis, kui piletid esimest korda müüki tulevad ja kõige suuremad PÖFF-i-hundid oma 15, 20 või 30 pealkirjast koosneva nimekirjaga ostma tulevad,” kommenteeris Aija. „Teine on siis, kui festival algab ja tekib palju inimesi, kes tahavad kinno minna. Aga mulle meeldib siin see, et stressiga ei minda kaasa, vaid suudetakse säilitada rahulik atmosfäär. Isegi kui on väga pingeline päev või nädal, ei löö need pinged üldiselt inimestel üle pea kokku.”
Muidu vabakutselise fotograafi ja projektijuhina töötav Aija osaleb festivali tegemises teist korda, samas letis seisev infotöötaja Mari Randmäe aga juba neljandat. „Festivali-melu on see, mis tõmbab kogu aeg tagasi,” nentis Randmäe, kes töötab „tsiviilelus” helitehnikuna. „Sa saad siin töötades paljude huvitavate inimestega suhelda, filme vaadata ja süüa saab ka. Lihtsalt tuled, oled ja tahad uuesti tulla.” Vabatahtlike sõnul on tüüpiline, et umbes pooled näod nende hulgas kipuvad igal aastal korduma.
Aija, kes on olnud festivali fänn umbes viimased 15 aastat – „niikuinii elasin PÖFF-i ajal kinos” –, pole tänavu väga palju filme vaadata jõudnud. Nähtud on tal belglaste „The Broken Circle Breakdown” ja rootslaste „Hotell”. „Mõlemad olid inimsuhete-teemalised, sellised sügavad, aga toredad,” kommenteeris ta. „Tänavu püüan leida helgemaid ja kergemaid filme.” Randmäe kiidab muusikadokumentaali „Ettevaatust hr Bakeriga”, mida ta soovitab kõigile muusikutele. Kõik nimetatud filmid on küll juba ära linastunud, ent festivalikavasse on jäetud ruumi ka lisaseanssidele, mida näiteks pühapäeva on planeeritud kolm. Täna või esmaspäeval soovitab Randmäe aga kasutada võimalust filmi „Mandariinid” nägemiseks. Tänasel seansil osaleb ka lavastaja Zaza Urušadze. „See film pani mu mõtlema – kui aus olla, võttis lõpus isegi pisara välja,” kommenteeris Randmäe. „Tavaliselt, kui seanss läbi saab ja subtiitrid peale hakkavad, tõusevad kõik püsti ja lähevad saalist minema, aga see film mõjus nii, et inimesed jäid saali lõpumuusikat kuulama, keegi kohe liigutama ei hakanud.”
Filmisoovitus
Näitleja piilub minevikust bolševike Petrogradi
Konstantin Lopušanski kirjutatud ja lavastatud „Roll” on täiesti hull lugu. Bolševike käest Viiburisse pagenud Vene tippnäitleja Jevlahhov naaseb salaja üle piiri Peterburi, et esineda seal Punaarmee komandöri Plotnikovina – mängida inimese rolli, kes kodusõjas hukkus.
Kuna filmi järgi on näitleja ja punaarmeelane sarnased kui kaks tilka vett, mängib neid üks näitleja – Maksim Suhhanov. Sünnib inimese psüühikasse ja olukordade tõepärasusse süüviv kõrgklassi näitlejatöö, mille nüansirikkus on vaimustav. Lugu peenest härrast, kes tõmbab pähe punaarmeelase „täitorni” ning hiilib külmetavasse ja nälgivasse Petrogradi, on oma realismis halastamatu. Bolševistlikku terrorirežiimi näidatakse kogu selle argises totruses.
Pöörasele ideele toetuv film on välja kukkunud võrdlemisi tasakaalukas ja mitmetähenduslik. Kuigi mustvalge linateose üks nipp on pildilise monotoonsuse rõhutamine, on filmis algusest lõpuni tugev dramaatiline pinge. Meisterlik film on maiuspala kõigile, keda huvitab Venemaa ajalugu.
Andres Laasik
Linastub täna ning 24. ja 26. novembril Tallinnas.
