"Ega 60 pole ei tea mis," arutleb Nuter oma väärika vanuse üle, nentides, et märkab lihtsalt aeg-ajalt, et on juba mingi elukogemus ja ta pole enam nii kõhklev ja kahtlev. "Aga mingist meeletust enesekindlusest minu puhul ka rääkida ei saa. Võib-olla on nüüdseks julgust omada kindlat arvamust – mulle võivad meeldida ühed kindlad asjad ja kõik ei peagi enam meeldima. Vanus annab ka kindlustunnet, kuigi ma ei tea, mis saab homme või viie aasta pärast. Kujutan küll ette, aga ma ei oska selle vastu midagi teha. Eks ma hakkan saama väikest pensioni. Ja mis need vanad näitlejad ikka muud teevad, kui mängivad nii kaua, kui rolle antakse, mõistus töötab ja jaksu on," tõdeb ta realistlikult.

Olles olnud 13 aastat vabakutseline, on ta alati ise pidanud oma töid planeerima ja on küll sekka juhtunud paar sellist ootamist, kus ei tea, mis on järgmine töö või millal see on. "Nüüdseks olen saavutanud teatud lohakuse, et ptüi-ptüi-ptüi, ma sellele eriti ei mõtle. Peab saatust kiitma, sest mind on õnnistatud, olen saanud kogu aeg tööd teha. Olen nüüdki ilma puhkuseta poolteist aastat rabanud. Üks lõpeb ja teine algab. Just sain kümneks päevaks Itaaliasse ja siis oli isegi natukene imelik olla. Selline tunne, nagu oleks koolivaheaeg," muigab ta.

"Minu eas vanurid on Eesti teatris üsna harukordne nähtus. Tihtilugu mõnes teatris polegi selliseid 60-aastaseid. Aga mulle tundub, et näitemängus on mõnikord ikka ehtsat kuuekümnest ka vaja. Ei ole nii, et paned kolmekümnesele habeme ette. Vahepeal oli küll selline tunne, et vanu näitlejaid pole enam tarvis, sest noored tegid kõik osad ise ära. Aga mõnikord tee või tina – on vaja vanemat näitlejat. Siis ma olen ju võtta," naerab ta.