AINULT DELFIS: Sünge ja võrgutav! Loe katkendit uuest noorteraamatust "Sünged leegid"
1. peatükk
“Mida põrgut?”
Haven pillab roosa glasuuri ja punaste kaunistustega kaetud, hõbepaberis muffini käest. Tema tugevalt võõbatud silmad otsivad minu pilku, sellal kui mina silmitsen piinlikkust tundes saginat täis väljakut. Kahetsen otsekohe oma otsust siia tulla, olin nii tobe ja arvasin, justkui võiks külaskäik Haveni lemmikmuffinikohvikusse kaunil suvepäeval olla parim hetk uudis teatavaks teha. Nagu võiks tilluke maasikakook uudist kuidagi mahendada. Soovin nüüd, et oleksime autosse jäänud.
“Ära ometi nii hirmsasti lärma, no tõesti!” Üritan rääkida kergel toonil, kuid lõpuks meenutan ikka vana torisevat kooliõpetajat. Vaatan, kuidas ta ette nõjatub, oma pika heledate triipudega tuka kõrva taha lükkab ja silmi kissitab.
“Kuidas palun? Tõsiselt mõtled? Tähendab, sa paljastad siin selliseid pommuudiseid – ja ma mõtlen tõesti tohutuid –, et mul endiselt kumiseb kõrvus ja pea käib ringi ja tegelikult meeldiks mulle, kui sa seda kõike kordaksid, et ma saaksin kindel olla, kas sa ikka päriselt ütlesid nii, nagu mulle tundub, aga sinu ainuke mure on, et ma räägin liiga kõvasti? Kas sa teed nalja?”
Raputan pead ja vaatan ringi, tahan olla nii ettevaatlik kui võimalik ning sõnan tasa: “Asi on selles, et… mitte keegi ei tohi teada. See peab jääma saladuseks. Teisiti lihtsalt ei saa.” Mu hääletoon on sundiv, mõistan liiga hilja, et räägin inimesega, kes ei ole iial suutnud hoida ühtegi saladust, kõige vähem veel enda omi.
Haven pööritab silmi ja prantsatab midagi omaette pomisedes tagasi toolile ning ma vaatlen teda tähelepanelikult ja märkan jahmatusega esimesi märke – tema kahvatu nahk helendab, on puhas ja peaaegu poorideta ning tema pruunid, laines ja heleda tukaga soengusse lõigatud juuksed läigivad nagu peenes šampoonireklaamis. Isegi Haveni hambad on nüüd sirgemas rivis ja valgemad ning paratamatult murran ma pead, kuidas see sai juhtuda nii kiiresti, kuidas sai piisata ainult paarist eliksiirilonksust, kui minu puhul võttis see palju kauem aega.
Silmitsen teda edasi, hingan siis sügavalt sisse ja sukeldun. Loobun hetkeks lubadusest hoiduda oma sõprade mõtteid pealt kuulamast ning pingutan, et paremini näha, heita pilk tema energiale ja kuulda sõnu, mida ta kõvasti välja ei ütle – olen kindel, et kui nuhkimine võib üldse kunagi õigustatud olla, siis nüüd on see hetk käes.
Kuid selle asemel, et näha kõike selgesti kui peopesal, nagu tavaliselt, tuleb mulle vastu kivikõva müür, mis ei lase mind sisse. Isegi siis, kui libistan justkui muuseas käe Havenile lähemale ja puudutan sõrmeotsaga tema sõrme, tehes näo, nagu huvitaks mind tema hõbedane pealuusõrmus, ei saa ma midagi teada.
Tema tulevik on minu eest varjul.
“See on lihtsalt nii…” Ta neelatab raskelt ja vaatab ringi, silmitsedes vahutavat purskkaevu, noort ema, kes lükkab lapsevankrit ja karjub samal ajal mobiiltelefoni, plikadekampa, kes parasjagu rannavarustuse kauplusest väljub, käed kotte täis – ta on valmis vaatama kuhu iganes, aga mitte mulle otsa.
“Ma mõistan, et see on paras suutäis… aga ikkagi…” kehitan ma õlgu, kuigi mõistan, et peaksin ütlema midagi paremat, aga ma ei tea, kuidas seda teha.
“Paras suutäis? Kas sina võtad seda nii?” Ta raputab pead, trummeldab sõrmedega oma rohelise metalltooli käsitoel ning laseb pilgul aeglaselt üle minu käia.
Ohkan, soovides, et oleksin teemat osavamalt käsitleda osanud, soovides, et saaksin juhtunu olematuks teha, kuid selle jaoks on liiga hilja. Mul ei jää muud üle, kui tekitatud segadusega hakkama saada. “Ilmselt ma lootsin, et sina võtad seda nii.” Kehitan õlgu. “Peast põrunud. Tean-tean.”
Haven hingab sügavalt sisse, nägu nii rahulik ja liikumatu, et ta ilmest on võimatu sotti saada, ning ma hakkan just midagi ütlema, hakkan juba andestust paluma, kui ta sõnab: “Tõsiselt? Sa tegid mu surematuks? Nagu… päriselt ka?”
Noogutan, kõhus keerab närviliselt ning ma ajan end sirgu ja lükkan õlad taha, olen valmis löögiks, mis kahtlemata minu poole teel on. Tean, et olgu löök antud sõnade või rusikaga, mul ei ole teist teed, kui see vastu võtta. Olen selle ära teeninud, sest olen rikkunud terve tema senise elu.
“Ma lihtsalt…” Ta tõmbab raskelt hinge ja pilgutab mitu korda silmi, tema aura on nähtamatu ega anna ühtegi vihjet Haveni tuju kohta, sest nüüd on ta ju samasugune nagu mina. “Noh… ma olen täielikus šokiseisundis. Selle mõttes, et no tõsiselt. Ma isegi ei tea, mida öelda.”
Surun huuled kokku ja lasen kätel sülle kukkuda, mõtlemata isegi sellele, et kristallidest õnnekäevõru, mida alati kannan, võib katki minna, köhatan siis kurgu puhtaks ja ütlen: “Haven, kuula mind, mul on kahju. Nii… väga… väga… kahju. Sa ei kujuta ettegi. Ma lihtsalt…” Raputan pead, teades, et ma ei tohiks rohkem aega raisata, aga siiski on mul tunne, et pean juhtunut oma seisukohast veidi selgitama: seda võimatut valikut, mis mul langetada tuli, mis tunne mul oli, kui nägin teda nii kahvatu ja abituna hinge vaakumas, kui iga hingetõmme tundus olevat viimane…
Aga enne, kui jõuan alustada, nõjatub ta lähemale ja vaatab mulle pärani silmi otsa. “Kas sa oled hull?” Ta raputab pead. “Sa palud vabandust, samal ajal kui mina lihtsalt istun siin, täiesti pahviks löödud ja keeletu, ega kujuta ettegi, kuidas ma jõuan sind iial ära tänada!”
Mida?
“Selles mõttes, et see on nii neetult lahe!” Ta naeratab laialt, hüpleb oma istmel ning tema nägu lööb särama nagu tuhandevatine hõõglamp. “Põrgu päralt, see on päriselt ka kõige lahedam asi, mis minuga kunagi juhtunud on… ja kõik tänu sinule!”
Neelatan ja vaatan närviliselt ringi, ma ei ole kindel, kuidas reageerida. Seda ma küll ei oodanud. Selleks ma küll valmis ei olnud. Kuigi enam-vähem just selle eest Damen mind hoiatas.
Damen… mu parim sõber… mu hingesugulane… mu kõikide elude armastus. Mu võrratu ja suurepärane, seksikas, arukas, andekas, kannatlik ja arusaaja peika, kes teadis, et just nii see läheb, ja tahtis seetõttu kaasa tulla. Aga mina olin liiga kange. Tahtsin seda üksi teha. Mina olen see, kes ta surematuks muutis, mina sundisin teda eliksiiri jooma, niisiis olen mina ka see, kes peab selgitama. Ainult et selgitamine ei lähe sugugi nii, nagu ma arvasin. Üldse mitte.
“Ma siis olen suht-koht vampiir, eks ole? Ainult et verd ei ole vaja imeda?” Tema säravad silmad otsivad innukalt minu pilku. “Aa, ja kirste ei ole ja päikest ei ole ka vaja vältida!” Ta kilkab rõõmust. “See on super… nagu oleksid kõik mu unistused korraga täitunud! Kõik, mida ma kunagi tahtnud olen, ongi nüüd käes! Ma olen vampiir! Imekaunis vampiir, ja veel ilma jubedate kõrvalnähtudeta!”
“Sa ei ole vampiir,” ütlen mina tuhmil häälel loiult ja mõtlen, et kuidas me küll selleni jõudsime. “Vampiire ei ole olemas.”
Ei mingeid vampiire, libahunte, päkapikke ega haldjaid – ainult surematud, kelle read Romani ja minu tõttu kiiresti tihenevad…
“Kuidas sa saad selles nii kindel olla?” küsib Haven ja kergitab kulmu.
“Sest Damen on siinilmas minust palju kauem ringi jõlkunud,” ütlen mina. “Ja ta ei ole kunagi ühtegi kohanud – ega kohanud kedagi, kes oleks mõnda sellist kohanud. Me arvame, et vampiirilegendide aluseks on surematud, lihtsalt natuke on lisatud – vereimemine, suutmatus viibida õues päikesevalguse käes, küüslauguallergia ja muu säärane.” Kummardun talle lähemale. “See kõik on põnevuse pärast juurde pandud.”
“Huvitav,” noogutab tema, kuigi ilmselgelt mõtleb ta hoopis millelegi muule. “Kas ma muffineid võin ikka edasi süüa?” Ta osutab maasikamaitselisele hambajälgedega koogile, mille üks pool on näsitud ja pappümbrise vastu lamedaks surutud ning teine pool on endiselt kohev ja isuäratav. “Või peaksin ma midagi muud…” Haven ajab silmad pärani ning ma ei jõua vastatagi, kui ta juba lauale laksab ja heleda häälega teatab: “Jeerum küll… see mahl, eks ole! See punane ollus, mida te Dameniga alati joote! Just see, eks ole? Mida sa veel ootad! Anna see juba siia, teeme ametlikult algust – ma ei jõua ära oodata!”
“Mul ei ole kaasas,” ütlen mina ja nähes, kuidas pettumus ta nägu varjutab, kiirustan selgitama: “Kuula mind, ma tean, et sinu meelest kõlab see kõik väga lahedalt – ja kohati see kahtlemata ongi lahe. Selles mõttes, et sa ei jää kunagi vanaks, sul ei ole kunagi ühtegi vistrikku ja su juukseotsad ei lõhene, sa ei pea trenni tegema ja sa võid isegi pikemaks kasvada – kes teab? Aga on ka muid asju, mida sa pead teadma, mida ma pean sulle rääkima, et sa…” Sõnad surevad mu huulil, sest ta hüppab toolilt püsti nii kiirelt ja graatsiliselt nagu kass – veel üks surematusega kaasnev tunnus.
Jalalt jalale hüpeldes sõnab ta: “No tõesti. Mida siin veel teada on? Kui ma suudan kõrgemale hüpata, kiiremini joosta, ei vanane ega sure kunagi – mida mul siis veel vaja läheb? Tundub, et ma olen igavikuks valmis.”
Vaatan närviliselt ringi ja võtan nõuks tema tormakust ohjeldada, enne kui ta saab hakkama mõne hullumeelse teoga, mis võib tõmmata soovimatut tähelepanu. “Haven, palun. Istu. Asi on tõsine. Palju on vaja veel selgitada. Väga palju,” sosistan ma, mu sõnad kõlavad karmilt ja selgelt, kuid ei mõju mitte kuidagi. Haven lihtsalt seisab mu ees, raputab pead ega liigu paigast. Ta on oma uuest surematuse väest nii joovastunud, et jätab kerge trotsi vahele ja asub kohe sõjajalale.
“Sinuga on kõik nii tõsine, Ever. Iga viimane kui asi, mida sa ütled või teed, on nii neetult tõsine. Tähendab, no tõesti, sa ulatad mulle kuningriigi võtmed ja nõuad siis, et ma passiksin paigal, et sa saaksid mind kurja poole eest hoiatada? Kas see pole mitte totakas?” Ta pööritab silmi. “Kuule, ära ole nii pinges, eks ju? Las ma katsun järele, teen proovisõidu, vaatan, milleks ma võimeline olen. Teeme võidu! Võidab see, kes esimesena kõnniteelt raamatukogu juurde jõuab!”
Vangutan pead ja ohkan, soovides, et ma ei peaks seda tegema, kuid tean, et väike telekinees ei tee praegu halba. See on ainus viis asjale lõpp teha ja talle näidata, kes on olukorra peremees. Kissitan silmi, keskendun pingsalt tema toolile ning tõmban selle üle sillutise nii kiiresti, et see müksab ta põlveõndlaid ja sunnib Haveni istuma.
“Kuule… see oli valus!” Ta hõõrub jalga ja jõllitab mind vihaselt.
Kehitan vaid õlgu. Ta on surematu, sinikaid tal nagunii ei teki. Pealegi on mul talle veel palju rääkida ja kui ta nii edasi käitub, tuleb ajast puudus, seega kummardun ma lähemale, veendun, et kogu tema tähelepanu oleks minul, ning ütlen: “Usu mind, sa ei saa mängida, kui sa ei tea reegleid. Ja kui sa reegleid ei tea, lõppeb see kellegi jaoks kindlasti halvasti.”
