Eilne päev end halli udumüüri suleb,
tähtsust omab see mis on või tuleb.
Süda jälle ootusärevusest peksleb,
mõte väsimatult rajalabürindis eksleb.
Ühel hetkel näen siin Päikest,
siis jälle tormituuli, äikest.
Kuid järsku pilved varjutavad silmi,
hägusemaks muutub see, mis ilmsi.
Nii aegamööda ärevusse mattub hing,
järk-järgult jalgealust õõnestab ju king.
Ning salapäraselt poeb kahtlus kõhtu,
ega veel ei ole kätte jõudnud õhtu?
Tunglemas näen veel vaid hetki,
neid udumälestuisse vajund retki.
On aja lend nüüd saanud osaks eilsest,
ehk kasu olla saab ka meil sest.
