Eestlaste jaoks on Raimonds Pauls sama pure Läti nagu saldejums. Või ehk rohkemgi? Pianist-helilooja Pauls tähistab jaanuaris suurejooneliselt oma lavaesinemiste 50. aastapäeva, sama kaua külmkapis seisnud jäätis ei huvitaks ju kedagi.
#p1v#Ja peale mälestuste heietamise à la kuidas ma nõukogudeajal kontserdipileteid vorsti vastu vahetasin, tekitab 64aastane vanameister tänini üllatushetki – olgu siis presidenditoolist loobumisega või plaaniga hakata kõrvarõngast kandma.
Kõrva augustamise juttu räägib Raimonds Pauls (64) vist küll tütretütarde Monika ja Anna järgi: kuueaastasel tirtsul veel sarnaseid mõtteid pole, aga 11aastane neiuhakatis soovib juba juukseid värvida ja rõngaid kõrva. “Ka mina tellisin, et mulle tehakse auk kõrva. Moodne ju,” ütleb vanaisa tõsise häälega. Kas ka tõsimeelselt – Pauls seda teab!
Ent vägagi tõsimeelselt valmistub Raimonds Pauls tähistama 50 aasta möödumist ajast, mil ta 13aastase poisikesena lavateed alustas. Selleks puhuks koostas ta nädalapikkuse programmi, nii et 8.-14. jaanuaril näeb-kuuleb Riias igal õhtul Paulsi muusikat. Kõik õhtud on erinevad: suurejooneline lastekontsert, noored lauljad esitamas tema laulude töötlusi, Pauls ise klaveril dzhässi improviseerimas ja ikka nii edasi.
Üldiselt esineb Pauls nüüd pianistina harva, möödanikku on jäänud suured ühiskontserdid kunagi säranud staaride Alla Pugatðova ja Valeri Leontjeviga.
Peaaegu-president astus ise tagasi
Uusi laule paluvad solistid temalt tänini. “Lauljad on harjunud, et minu kirjutatud lugudest saavad kohe ðlaagrid,” ütleb Pauls. Ja nii ta istubki vahel õhtuti klaveri taga. Päeval istub Seimis (Läti riigikogu), teist aastat juba. Varem pidas Pauls ka Läti kultuuriministri ametit, rääkimata 1999. aasta suvel presidendiks kandideerimisest.
Pärast viit tulutut valimisvooru jäi kandidaatidest alles ainult Raimonds Pauls – kes siis ise ennast taandas. Ja väitis, et sisimas ta seda kohta tegelikult ei tahtnudki. Kui ei taha, siis ei saa – ja nii valitigi Läti presidendiks hoopis kanadalätlane Vaira Vike-Freiberga.
Raimonds ei arutle, miks ta presidendiks pürgimise pooleli jättis. Küsib hoopis endalt, miks ta seda üldse alustas. “Loomingulisel inimesel pole vaja sinna tükkida. Valimiste eel lugesin enda kohta ajalehtedest igasugust soppa, hakati otsima räpaseid ja kompromiteerivaid asju. Miks ma pean seda kõike kuulama?” ärritub Pauls. Oli ta ju harjunud mõtlema, et temasugust tegelast puututakse Lätis vähe.
Mälestused vol X ehk vorst kontserdipiletite vastu
64aastase elu jooksul on Raimonds Paulsi pähe korjunud seiku mitme mälestusteraamatu jagu. “Kui ma pärast sõda muusikakoolis õppisin, oli mul unistus, et ostan poest ðokolaadi ja söön selle ära. Meil ei olnud raha, kui nägime ðokolaadi, siis oli see … no ma ei tea. Ja pikad järjekorrad poodides. Vastutasuks kontserdipiletite eest anti mulle vorsti – nii see kõik oli,” meenutab ta.
#p2p#Lava võrdleb Raimonds Pauls narkootikumiga: kui oled (lava)oopiumist maigu suhu saanud, siis ilma enam hakkama ei saa. “Lauljannale on tragöödia, kui ta läheb lavale ja tal pole enam edu. Kas asi on vanuses või milleski muus, aga populaarsus on kadunud. Ja ta pole enam kellelegi vajalik. Inimene ilma elukutseta. Meil ei olnud olukorda, et ta võinuks populaarsuse ajal miljoneid teenida,” ütleb Pauls.
Erandeid leidub muidugi alati – ning erandlikult õnnestus Raimonds Paulsil teenida nõukogudeajal artistina tõeliselt suuri summasid. “Mul lihtsalt vedas, sest kõik esitati, mis ma kirjutasin,” ütleb Pauls. “Ja suure Venemaa peale tulid autoriõiguste eest väga suured rahad. Ma lihtsalt ei teadnud, kuhu seda raha panna. Praegu ma ei ela enam niimoodi nagu enne pööret, aga sellegipoolest pole mul millegi üle kaevata.”
Rublade eest ehitas Raimonds Pauls endale järve äärde suvemaja, mugavasti 15 kilomeetri kaugusele Riia südalinnast. Tänu varasematele säästudele sai ta endale lubada ka ruumika korteri Riia kesklinna, ooperiteatri ja rahvusteatri lähedusse. Kunagi elas seal kuulus läti ooperiprimadonna, nõukogudeajal paiknes ruumides ajakirjanike liit, nüüd siis kolmandat aastat Raimonds Pauls.
“Esimest korda elus on mul korter, kuhu ma võin klaveri panna. Hruðtðovkades olid väikesed ruumid, kus klaver hõivas kogu toa. Siin on meeldiv kõla,” kiidab Raimonds, kelle klaver seisab nüüd keskmise saali mõõtmetega võõrastetoas.
Nii et kõik on justkui olemas? Ahjaa – Paulsile tuleb meelde, et ta peab hakkama kuuske otsima. “Tütretütred tulevad. Tütar Anete elab koos perega Moskvas, aga pidude ajaks sõidavad nad alati meie juurde. Ja siis ei jää korteris minu korrast mitte midagi järele,” tähendab Pauls. Rahulolevalt.
