Helgi Sallo, Luule Komissarov, Marika Korolev, Tõnu Kilgas, Andres Dvinjaninov ja teised «ÕNNE 13» staarid veetsid unustamatu võttenädala Itaalias. Kroonika seikles kaasa.
#p2#Need seriaalikangelased, kellele Itaalias mängimiseks osi ei jagunud, said ettevõtmist toetanud Domina World Traveli reisibüroolt lihtsalt puhkusenädala. Viimasel hetkel loobus reisist Vanalinnastuudio uus direktor Anne Veesaar alias Õnne-Mare, kellel kiired töömured ei lubanud puhkusenädalat võtta.
Korolev kaotab koti
Itaalia öö on soe, talletavad saabujad esimese ja üsna unise mulje. Bussi ja hotelli poole ajama, enamaks pole esimese hooga aega.
«Issand jumal, kus mu kott on?!» karjatab Marika Korolev Trieste lennujaamas hotelli viivat bussi oodates. Kott saab peatselt leitud, oli teine lihtsalt pagasilindile maha ununenud.
Teist korda kaob Marika kott pool tundi hiljem. Marika avastab puuduva end hotelli sisse kirjutades. Õnneks ei tule tal kaua otsida — seekord oli kott bussi jäänud.
Tõnu Kilgas ja Egon Nuter jagavad tuba. Hotelli vastuvõtulaua juures puhkeb meeste vahel lustakas vaidlus, kumb saab toa, kumb aga peab tasakesi sisse hiilima ja rõdul magama.
Hommikusöögi ajal tsiteerib Tõnu Kilgas «Õnne 13» stsenaristi Teet Kallast: «Oleks patt viibida Itaalias ja mitte maitsta kergeid Itaalia veine.»
Egoni presidendimäng
Kes ei tea, et Egon Nuter oskab suurepäraselt ekspresident Lennart Merit järele teha? Eestlased teavad vist kõik, itaallastel aga jagus sel teemal tublisti avastamisrõõmu.
Esimese reisipäeva lõpul ootab matkaselle pidulik õhtusöök vanas kindluses, Udine lossis. Kauni ruumi vanade võlvide all tuleb Egonile mõte — igasugu peent toitu neil siin on, musta leiba aga paraku mitte. #p3#
Kus häda kõige suurem, seal abi... Egonil on kaasas paar kodumaist rukkiohikut ning ta otsustab need lahkele võõrustajale kinkida.
Nuter teeb eriti presidentliku näo pähe, peab lühikese ingliskeelse kõne musta leiva tähtsusest ning torkab võõrustajale pihku kilekotti mässitud ohikupätsikesed. Kingisaaja on kohmetu, kuid rõõmus.
Õhus aimub konflikti. Näitlejad rõkkavad naerda, üks reisil kaasas olnud mittenäitleja ei suuda aga oma nördimust varjata:
«Kui me oleksime kõik kas või kakskümmend krooni pannud, oleksime võinud saada kuitahes uhke Saaremaa leiva, aga nüüd... Kilekotiga! Mida küll nüüd eestlastest arvatakse!»
Näitlejate lauast kostab samas: «Hea, et sul, Egon, ikka leib kaasas oli. Kust nad muidu ohikut oleks saanud. Ilma leiva ja presidendita ikka välja minna ei saa.»
Päev pärast Veneetsia külastamist uudistab Marika Korolev oma esimesi sisseoste. Tema reisitaldrikute kogu on täienenud Veneetsia pildiga taldriku võrra,
T-särgi kollektsiooni lisandub «esimese suudluse särk», mille rinnaesisel üks inglike teisele põsemopsu annab.
#p7p#Veel leiab Marika tühjendusmüügi ning ostab endale kahe euro eest uue pluusi. Pluus on palistamata, selle küljest ripub niidikesi ja riideribasid. Poolfabrikaat, mis tuleb valmis õmmelda, usub Marika ostes. Hiljem selgub, et tegu on lihtsalt sellise moega.
Mägedesse? Mägedesse!
«Mäed olid kõige võimsam elamus,» tunnistab Tõnu Kilgas pärast reisi lõppu. #p6#
Corvara suusakuurordis, kus õnnekad hotellis Domina Miramonti end mõnusalt sisse seavad, kõrguvad mäed igal pool, kuhu ka ei vaataks.
#p4v#Veikko Tääril ja Eero Spriidil on suusastseen filmis sees — mehed peavad laskumismäel juhuslikult kohtuma ning eesti asja ajama. Juba enne kukke ja koitu asuvad nad bussiga teele, õiget lumist mäenõlva otsima.
Teised näitlejad aga võivad endile luksust lubada — tõstukijaama jalutada ning gondliga üles mäkke sõita.
«Ei tea, kas see ikka vanaemadele on sobiv meelelahutus?» uurib Helgi Sallo ettevaatlikult. Helgi lahutamatu sõbratar Luule Komissarov vaatab samuti mäetõstukit üsna umbusklikul ilmel ja toriseb: «Jah, ja kui selle kaadervärgiga midagi juhtub, siis on kõks! ja Lull on läin’d.» Seda, et «kõks, ja Lull on läin´d» jõuab Luule veel enne üles jõudmist õige mitu korda öelda.
Üleval vaatab Luule suurisilmi ringi ning haarab mobiiltelefoni. «Kalju, sa ei kujuta ette, kus ma praegu olen!» helistab ta mehele. Kalju Komissarov viibib sellal allpool merepinda, «Ugala» teatri saalis ja on naise kõrgusevallutuse peale sutike kade.
«Nii ilusas kohas ei tohiks käia ilma selleta, keda armastad,» arutleb Luule hiljem. «Nii raske on pärast õigeid sõnu leida, et seda ilu kirjeldada.»
#p5#Trio Andres Dvinjaninov, Marika Korolev ja Indrek Saar ei taha peatsest tõstukiga allasõidust midagi kuulda ning lähevad kolmekesi mägesid vallutama. Õhtul jutustab Marika, et nad käisid nii kaugel, kuhu matkajad tulevad spetsvarustusega. «Ja mina olin seal oma lepatriinusandaalidega!» itsitab ta.
Samal ajal, kui puhkajad mäe otsas kauneid vaateid naudivad, vurab töökas võttegrupp Austriasse Kapruni mägede poole. Itaalias Marmolada mäestikul, kuhu algselt oli plaanis sõita, ei töötanud tõstuk ning seetõttu sõideti suusalund otsima Austriasse.
Stsenarist Teet Kallas on murelik: «Pärast öeldakse, et mina olen need kauged sõidud peale sundinud. Minu pärast võiks kuskil lähedal ära teha, kus lund on.»
«Fellini Itaalias filmi tegemas!» norib Tõnu Kilgas heatahtlikult «peasüüdlase» rezhissöör Tõnis Kase kallal, kes üha paremaid kaadreid püüab leida ning seetõttu filmivõtted kohati õige pikaks venitab.
Itaalia linnake Verona on legendaarne paik. Just seal elasid maailma kuulsaimad armastajad Romeo ja Julia.
«Õnne 13-s» saabuvad Vero-nasse pulmareisile Luuasaare Ülo ja tema vastne naine Kelli, ehk Aleksander Eelmaa ja Eva Vilt-Malleus. Noorpaar külastab vanalinnaõue, kus Romeo oma armsamale rõdu all serenaade laulis.
Kuni filmigrupp Veronas ringi liigub, käivad Romeo ja Julia õue uudistamas ka teised õnnekad. Õue püstitatud Julia kuju saadab lugu, et kes katsub tema vasakut rinda, seda ootab suur õnn armastuses. Ning näitlejad ei pea paljuks ühineda pika kireva turistide järjekorraga, et õnnetoov rind oma käega üle katsuda.
Sama tulemuse — suure õnne armastuses — peaks tooma ka oma nime Julia õue seinale kirjutamine. Seegi mäng mängitakse rõõmsalt läbi, nimed saavad kirja ning «Õnne 13» näitlejatel peaks pärast seda õnne ja armastust kohe süle ja seljaga jaguma.
