Tippfotograaf, saate «Eesti tippmodell» kohtunik Toomas Volkmann on näinud inimesi suremas ja mänginud teatrilaval Romeot.
Toomas Volkmann (51) seisab Meriton hotelli ees ja teeb suitsu. Ta näeb oma ea kohta väga hea välja. Tema värske olek tundub seda hämmastavam, et eelmisel õhtul on ta tähistanud ühe oma sõbra sünnipäeva, mis hommikusse välja venis.
Toomast tuntakse terava silmaga fotograafina. Vähem on teada, et ta on õppinud arstiks ja lõpetanud lavakunstikooli, kus tema kursusekaaslasteks olid Peeter Oja ja Liina Tennosaar.
Miks sa arstiks saada tahtsid?
Sel ajal, kui ma keskkooli lõpetasin, puudus võimalus võtta aasta, et rännata näiteks Uus-Meremaal või Austraalias. Ainsad valikud olid liituda sõjaväega või minna edasi õppima. Kuna mu vanemad on veterinaarid ja ma käisin Pärnu 4. Keskkooli bioloogia eriklassis, siis oli loogiline samm minna Tartu Ülikooli arstiks õppima. Käisin seal, kuni taipasin, et tegelikult tahan teha midagi muud. Lahkusin pärast kolmanda kursuse edukat lõpetamist. Otsustasin teostada oma ammuse unistuse – läksin lavaka katsetele ja sain sisse.
{poolik}
Oli sul arstina siht?
Mul olid sellised romantilis-vaimsed ambitsioonid – mis muud kui psühhiaatriks saada! Hiljem aga taipasin, et ma ei suudaks ilmselt tegeleda kogu elu haigete inimestega. Usun siiani, et arsti amet nõuab erakordset pühendumist ja külma närvi. Seda, et suudaksid olla abivajajatega päevast päeva koos, neid kuulata ja aidata. See nõuab enneolematut x-faktorit ja tohutult empaatiat. Juhul kui oled oma ala professionaal. Aga samas, kus saab ilma selleta?
Sa siiski jõudsid veidike arstitööd teha.
Ma töötasin Maarjamõisa haiglas reanimatsioonis öövalves kolm aastat, seal nägi nii mõndagi. Minu patsientideks olid kõige raskemasse seisu sattunud inimesed. Vahel oli ridamisi valvekordi, kus surm oli su töö paratamatu osa. Ma olen tegelenud patsientidega, aru saamata, et nad on kohe suremas. Seal ma tajusin, kui kerge võib olla äraminek.
Meie arusaam surmast tundub alati liialdatult värvikas, aga tegelikult on see piir nii habras ja märkamatu. See on nagu vaikne minek teise kohta. Ma olen näinud noori inimesi suremas, nooremaid kui mina sel ajal, ja siis sa mõtled, et kus seisan mina.
Sa ei karda surma?
Vist ei karda. Surm on elu üks osa ja seda ei saa karta, kahju on – elu saab otsa. Ma rääkisin eile sõbra Ingaga (Inga Kolk – toim.), et meil on vedanud, sest me pole oma väikses sõprusringis pidanud surmaga silmitsi seisma. Mul on õnneks isegi vanemad alles.
Kellega koos sa lavakas õppisid?
Meid oli kursuse juhendajate Aarne Üksküla ja Lembit Petersoni käe all kaksteist. Koos minuga õppisid näiteks Liina Tennosaar, Peeter Oja, Anne Türnpu ja Peeter Tammearu. Mäletan, et katsetest saati oli meil suurepärane klapp Liinaga. Muide, olin üks vanemaid meie kursusel.
Olid sul oma lemmikrollid?
Kui pole elukogemust, siis on väga raske mängida keerulisi klassikalisi rolle. Mille pealt sa mängid, kui oled kahekümnene? Sul peab olema super intuitsioon, et elada rollides, mille reaalsetest mõõtmetest saad aru ehk kümne aasta pärast. Mulle meenub Shakespeare, kus poeesiasse tuli põimida värvikas, tark ja kirglik mäng. Sain kehastada nii Romeot kui Romeo parimat sõpra, igasuguseid rolle tuli ette. Paradoks on, et sa ei saa näidelda seda, mida sa ei tea. See on sama, kui sa peaksid värvipimedana kirjeldama punast värvi.
Ja su kannatus katkes…
Lavakas on väga hea kool panemaks paika su leplikkust. Neli aastat, neli kevadet, testosteroon käib, kõik õitseb ja sa oled seal koolilava umbses mustas kastis, hingad ja köhid seda aastate tolmu, püüdes sisse elada ajastutesse, rollidesse ja teiste kapriisidesse, samal ajal kui päris elu elab pilgates teiselpool aknalauda. Sel hetkel sa tajud, et on olemas ka teine reaalne elu, kus inimesed armuvad ja surevad päriselt. Mitte nii värvikalt nagu lavatolmus.
Fotograafia on ausam, projektid on palju lühemad. Ma saan inimesega kokku, mind ei huvita tema tegelik taust. Muidu peaksin olema pihiisa või jurist. Mu töö algab siis, kui modell tuleb uksest sisse, ja mul ei ole aega raisata, pean olema produktiivne. Usun, et mida täpsem olen vormis, seda täpsemad tulevad karakterid. Tundub paradoksina...
Sa otsustasid, et sinust ei saa näitlejat…
Mulle jõudis kohale, et teater koosneb teatud karakteritest ja kui sa sinna täpselt ei mahu, siis pead ootama oma hetke, lootes, et ehk võib-olla vanemaks saades mõnda nendest lahtritest langed. Kui veab...
Pärast kooli lõpetamist sa natuke siiski teatrit tegid.
Jah, aga minu mõtlemine oli toona nii, et kui ma olen näitleja, siis mul peavad olema näiteks see ja see lavastaja, mis on suhteliselt lapsik. Mulle meeldis Lembit Petersoni vaimne haare ja tema töömeetodid. Temaga tegime me pea kaks aastat ühte Eesti esimest vabatruppi, nagu praegu on NO99 või Von Krahli Teater. Kui sellised üksused oleksid toona eksisteerinud, siis oleksin hea meelega nendega liitunud.
Kas sa arvad, et sinust oleks saanud halb näitleja?
Jah, ma arvan, et minust oleks saanud halb näitleja. Konflikt oli mu sees juba varem küpsenud – sain sellest hiljem aru.
Noorpõlves oli mu piibel J. D. Salingeri «Franny and Zooey», kus teismeline tegelane võitleb tarkuse ja teadmistega. Tead-mised teadmisteks, aga mis on tarkus? Ma ei ela ainult teadmiste pärast, elu on enam kui ka kõige geniaalsem tekst. Võib-olla olin nakatatud sellest teismikueast kummitama jäänud Salingeri tõemõõtmisest. Nii tegin otsuse elada ja vaadata teatrit kõrvalt.
Mida lavakas sulle andis?
Lavakast sai uskumatult hea hariduse. Ma olen selline vana kooli inimene, kes vaimustub väga lihtsalt igasugustest asjadest. Õnneks olid mul «punased» ained juba ülikoolis tehtud ja sel ajal, kui teised neid tuupisid, oli minu kõige mõnusam aeg – istusin päevast päeva poolemeetrise raamatukuhja all, närisin pähkleid ning lugesin Lääne kirjanduse ajalugu ja antiikajalugu. Minu jaoks oli see suur nauding.
Milline oli su lapsepõlv?
Elasime maal. Mu vanemad tegid kõvasti tööd, nii sain palju üksi olla. Siis oli maal turvaline, mitte nagu nüüd. Meil oli rohkelt loomi, põllud, niidud ja see maailm, mis sinna vahele mahtus, oli nii põnev.
Sa laulsid Hortus Musicuses. Kuidas sa sinna sattusid?
Meil oli lavaka ajal väike vanamuusika kollektiiv, millega tegime renessansiajastu muusikat. Nii et Hortus Musicus oli mu jaoks loogiline jätk. Meid oli seal viis lauljat, mina laulsin alti. Me reisisime kolme aastaga kogu Euroopa läbi. See oli karm reisimine – iga päev uus linn, proovid, kontserdid… Pidime oma häält hoidma ja piisavalt magada saama. See oli parim töö, täis vaimustust oma ala parimate professionaalidega.
Mida sa pärast Hortus Musicusest lahkumist tegema hakkasid?
Läksin Londonisse fotograafiat õppima. Alguses arvasin küll, et olen 32, kuidas ma saan minna edasi õppima. Aga kohapeal selgus, et tulnud oli ka minust kümme aastat vanemaid inimesi.
Kuidas sa end moefotograafina üles töötasid?
Mul on elus vedanud ja ma olen väga õnnelik. Ma pole selle nimel palvetanud, aga olen sattunud õigel ajal õigele ristteele.
Kui ma Londonist tagasi tulin, hakkas siin tekkima reklaami- ja ajakirjaturg.
Mis sind fotograafias võlub?
Mulle on südamelähedased projektid, mis on seotud meie ajaga. Olen alati arvanud, et elu on suurem kui fotograafia, suurem kui teater, suurem kui kunst, elu on suurem kui kirjandus. Looja on alati väiksem kui elu tema ümber. Ma olen proovinud elu oma töödesse panna. Need vihjed on mu töös mitte pealetükkivad, vaid arusaadavad.
Kas sul pole tunnet, et kõike on juba nähtud ja pildistatud?
Aeg-ajalt on ikka. Näiteks kui keegi ütleb, et sügisel läheb silmameik jälle tumedaks, siis ma haaran kahe käega peast ja mõtlen, et oh jumal, veel kord.
Sul peab olema geenidesse sisse kirjutatud, et su töö meeldib sulle. Kui ma ärkan tundega, et ma ei taha, siis teen hommikukohvi ja ühe suitsu. Selle aja peale saabub modell, teda hakatakse sättima… Ma unustan ära oma ärkamisjärgse tunde ja jumal tänatud, et see nii on. Ma olen nagu lühikese mäluga kuldkala, kes ei tüdine kunagi põhja ja veepinnale ujumast, sest see teekond tundub iga kord põnev. Vaatamata sellele, et ta on seda tuhandeid kordi elus teinud.
Mis masti mees on su 26aastane poeg Joosep?
Joosep on kui rahulikult voolav jõgi, temaga ei ole kunagi olnud mingit muret. Mina teismikueas näiteks hääletasin oma hipidest sõpradega mööda Balti riike ringi, aga vanematele valetasin, et olen bioloogialaagris. Joosep on minust täiesti erinev. Mulle meeldib, et ta on rahu ise, mitu korda kainem ja tervem kui mina. Ma olin tema vanuses ülierutatud ja hüplik.
Mulle meeldib tema toimekus asju ette võtta ja nendega hakkama saada. Me võime tundide kaupa rääkida kunstist. Aga mul poleks ka mingit probleemi, kui teda huvitaks autoremont või ekstreemsport. Joosep saadab mulle aeg-ajalt linke dokfilmidele kunstiteooriast, arhitektuurist ja fotograafiast – filmidest, mida ma ei ole veel enda jaoks avastanud. See on suur luksus. Salingeri tsiteerides: «Lapsed on nagu sinu head külalised, keda sa võtad vastu, ja sa pead nad heade soovidega ära saatma.»
Teil on mõnus sõbrasuhe?
Jah, pigem küll. Saame ikka kokku, ta käib mul vahetevahel oma tüdruksõbra Liisaga külas. Teen neile süüa, istume, räägime.
Millised on su hobid?
Mulle meeldib sisekujundusi teha, olen tohutu 50.-60.-70. aastate sisekujunduste fänn. Mu lapsepõlve vormid tunduvad huvitavad ka nüüd, ja need on, nagu trendid ikka, tagasi tulnud. Kui ma mõtlen ruumi peale, siis suudan silmi kinni pannes hetkega ideed voolama panna. (Toomas osales näiteks kohviku Wabadus sisekujunduse tegemisel. – toim.)
Kuidas sulle modellisaade meeldib?
See on mu jaoks põnev ja mõtlemapanev kogemus. Mul on saates fotograafi roll. Aga hea tahtmise juures suudaksin ilmselt ka kõiki ülejäänud žüriiliikmeid mängida... Damn, nüüd vist läks üle võlli!
Muide, naise mängimisega on mul üks kole kogemus. Kord, ühel kadripäeval vedas Ene-Liis Semper mind arhitektide õhtule, kus kõik pidid end naiseks maskeerima. Ta oli mu jaoks kaasa võtnud paruka ning mingid päris lahedad rokitšiki riided ja aksessuaarid. Mu üürikorteris polnud aga peeglit... Tundsin end peol väga hästi, olin joviaalne ja flirtisin kõigis võimalikes suundades nii kuidas oskasin. Kui ma nädal hiljem peol tehtud pilte nägin, siis vajus süda saapasäärde – nägin välja nagu maitsetu külatransvestiit, kes on unustanud habeme ajada enne oma haledat etteastet!
