Jaapani koto ja eesti kannel on rahvuslikud keelpillid, millel on oma maa muusikaelus sarnane osa täita: mõlema pilli vanus ulatub tuhandete aastate taha, kuid tänapäeval arendatakse ja kasutatakse neid ka nüüdismuusikas. Nii koto kui ka kannel on valmistatud puidust (koto printsessipuust, kandle kõlakaas kuusest, muud osad erinevatest puuliikidest), kandle keeled on metallist, kotol traditsiooniliselt siidist, kuid tänapäeval ka plastikust.

Koto traditsiooniline häälestus on pentatooniline. Iga keele all on liigutatav roop, mille abil saab kergesti muuta häälestust ja helikõrgusi ning mängida ka pooltoonidest väiksemaid intervalle. Kannel on aja jooksul pika arengu läbi teinud. Algsest viie-kuuekeelelisest pillist on kasvanud 20. sajandi keskel umbes 50 keelega kromaatiline kannel, mis võimaldab mängida peaaegu kõigis muusikastiilides.

Kristi Mühling on üks väheseid eesti kromaatilise kandle mängijaid, kes osaleb aktiivselt eri stiilides muusika esitamisel. Kotomängija Naoko Kikuchi on aga sündinud Jaapanis Sendais. Tema repertuaari kuulub klassikalist ja nüüdismuusikat. Kikuchi on Akitas asuva Seigeni kotokooli president, samuti Berliini Aasia kunstiansambli (Asian Art Ensemble) ja Frankfurdi IEMA (International Ensemble Modern Academy) liige.

Küsisime ka praegu Jaapanis asuvalt Naoko Kikuchilt, mis pill see koto õieti on, mida sellel mängitakse ning mida on kuulajatel oodata kontserdilt, kus koto pannakse kokku kõlama Eesti kandlega.

Naoko, mis pill on koto, kuidas see instrument töötab ja mis koht on sellel tänapäeva maailmas?

Koto ajalugu ulatub Jaapanis tagasi 7. sajandisse. See on 13-keeleline pill, mida valmistatakse Paulownia’st ehk printsessipuust, mis on lisaks muusikainstrumentidele populaarne mööbli valmistamisel. Pilli mängitakse parema käe kolme näpuga.

Muusikastiilina pärineb kotomäng aga alles 17. sajandist. Enamasti mängitakse kotol traditsioonilise muusika soolosid, kuid on kammermuusika esitamiseks pandud enamasti paari teiste Jaapani instrumentidega, nagu kolmekeeleline “kitarr” shamisen, ainus poognaga mängitav Jaapani pill kokyu või bambusflööt shakuhachi. Kotomängu õppimisel õpetatakse ühtlasi selgeks laulmine ja shamisen’i-mäng.

Tänapäeval ei ole koto enam ainult vanade traditsiooniliste Jaapani folkpalade esitamiseks mõeldud instrument. Kotomängijatena püüame alati leida viise, kuidas pilli ja selle heli nüüdismuusika hulka integreerida – olgu selleks siis džäss, popmuusika, elektrooniline muusika või tänapäevane klassikaline muusika.

Kas koto on ikka parim ainult vanamuusika mängimiseks või sobib ka uute palade esitamiseks?

Loomulikult on koto ideaalne pill vanade ja folklooriks muutunud palade mängimiseks. Kui aga rääkida uuest ja tänapäevasest muusikast, siis väga palju on kirjutatud ilusat muusikat just selle pilli eripära arvestades. Ning nendest tänapäevastest lugudest saab tulevikus jällegi folkloor.

Mis on kõige huvitavam muusika, mida oled kotol mänginud?

Kõige põnevam on alati töötada koos heliloojatega uue muusika loomisel ja seejärel seda muusikat esitada.

Eesti kuulajad ei tea liiga palju Jaapani folk- ja vanamuusikast. Mida kontserdil koto ja Sinu esituses kuulda saab?

Jaapani muusikas on eriti oluline ja vahel väga tähtis ainult üks noot. Selle ühe noodi mängimine ja selle variatsioonid on tihti see, millest kirjutatud muusika räägib ja millel keskendub. Igal toonil on koto puhul erinev tähendus, variatsioon ja mõte.

Mida oskad rääkida muusikast, mis tuleb Tallinna kontserdil ettekandele?

Ma olen väga elevil, et saan Tallinnas mängida ja seda koos Kristi Mühlinguga ning näha, kuidas saame panna kokku kahe nii traditsioonilise pilli kõla. Samuti on äärmiselt põnev kanda ette uut ja ka vana muusikat sellistelt heliloojatelt nagu Märt-Matis Lill ja Daryl Jamieson.

Jaga
Kommentaarid