Väsimatu romantik Henrik Normann: huvitav, kas ma surengi nii ära, et minust jäädakse rääkima kui lahutajast?

Henrik Normannil on kapis vähemalt kuusteist väljalõiget tema kohta ilmunud artiklitest, peateemaks lahutus või mahajätmine. "Huvitav, kas ma surengi nii ära, et minust jäädakse rääkima kui lahutajast, halvast Normannist, kes ei oska elada? See ei ole ju nii!" põrutab Henrik.

Eesti rahva silme all küpsenud Henrik Normann (47) on aastakümneid kõneainet pakkunud, ta on üks populaarsemaid meelelahutajaid, kes, nagu artistile kohane, on kord laineharjal, kord jälle meresügavuses. Tunnetedžungleid läbi käinud mees tunnistab, et ta on taas heas hoos. Ka umbusk tema debüütmängufilmi "Elu hammasratastel" ümbert on kadunud. Ehkki publik möödunud sügisel esilinastunud filmi kinost üles ei leidnud, sai see ootamatult populaarseks kodukinode filmilaenutuses.

"Tunnen end täna väga hästi, olen otsingutes ja ootan elumuutust! Armastust, mis jalad maast lahti tõstaks ja kevadõhtud sumedaks teeks," ütleb Henrik.

Hiljuti lagunes su neljas kooselu. Kui pikk oli haavade lakkumise aeg?

Suhte lõpetamine ei tule ühelegi mahajäetud inimesele hommikuse värske uudisena.