“Ma nägin Mihklit viimati eelmisel suvel Pühajärvel, kus tegime festivali nimega Retrobest. Ning Smeljanski ja Vlassov (Jüri Vlassov — toim.) saabusid kohale, ent olid paraku esinemisajad segamini ajanud. Nad tulid nimelt Pärnust kohale päev varem,” meenutab Juur. “Sellest polnud aga absoluutselt mitte midagi, sest nad jõudsid just täpselt sellisel hetkel, mil oli laval vaba tund. Neil puhkes loomulikult elav mõttevahetus selle üle, kumb segi ajas ja muidugi kumbki süüdistas teist, aga see ei takistanud neid esinemast,” muigab ta.

“Ja siis nad läksid lopsti kahekesi peale ja ei viitsinud seista ka ja istusid mütsti toolidele… Ma polnud näinud neid palju aastaid ja ma ei teadnud üldse, mis nad tegema hakkavad. Ja see oli veel päevane aeg kusagil 2 paiku, kui tavaliselt ei toimu festivalidel midagi. Ja see oli täiesti sõge! Mõne minutiga täitus tühi plats rahvaga, ilge müdin hakkas!” räägib ta. “See oligi Mihkel — kui sulle tundub, et ei toimu mitte midagi, ilmub äkki Kuldne Trio ja äkitselt leiab aset tõeline energia vallandumine!”

“Nii sellel bändil kui Smeljanskil endal on nii pikk ajalugu, inimene on elanud pika ja rõõmsa elu ja teinud asju, mida on tahtnud teha. Mälestused jäävad igal juhul ja tuleb tunda rõõmu selle üle, et selline inimene on elanud ja teinud seda, mida on tahtnud teha. Mihkel oli selline inimene, kes oskas elada ja elas hästi!" võtab Juur asja kokku.