Kurb sündmuste kulg arenes Liisa sõnul vaid paari päevaga: "Vanatädi oleks saanud kohe üheksakümmend ja tal käis koduabiline, kes väitis oma külmetusnähud olevat õietolmuallergiast," räägib Liisa. "No eks ta vaenekene kartis ka tööd kaotada või kes seda teab. Perekond oli rangelt järginud kõiki reegleid. Tädi tervis halvenes kiiresti, tal diagnoositi Covid-19 ja ta viidi kiiresti haiglasse, aga seal ta järgmisel päeval lahkus."

Õie suri Södersjukhusetis, samas haiglas, kus ta kunagi oli ise töötanud. Pakosta kirjeldab vanatädi kui kõige elurõõmsamat, helgemat ja abivalmimat inimest. Ta abiellus omal ajal rootslasega suurest armastusest ja pärast pikka janti sai Nõukogude Liidust ka sinna elama. Liisa jagab oma kurba uudist seepärast, et see on järjekordne näide sellest, kui riskirühma eest hoolitsemisel ei järgita reegleid – kõrges eas inimestele võib see saada saatuslikuks. "Mis tahes haigusnähuga tuleb kodus püsida ja vanematest inimestest eemale hoida!" paneb Liisa Pakosta inimestele südamele.

1940. aastal Tallinnas Šnelli tiigi ääres tehtud pildil istub Liisa Pakosta vanaema Leida keskel, Õie tema kõrval ja kohe algavas sõjas hukkunud vennad Eduard Loovere ja Johannes Loovere tagareas. Väike poiss pingil oli juhuslik mööduja, kes tahtis kangesti pildile.